Eeskõne

Ükskord ammusel ajal, nii umbes aastal 1968, avaldas auväärne kirjandusteadlane Ants Oras ühes – teiste autorite koostatud raamatu – saatesõnas humoristliku, aga ausameelse mõtiskluse:

„Kuna ka käesolevate ridade kirjutaja on mõnevõrra „isiksus”, omade vaadete, sümpaatiate ja antipaatiatega, siis ei saa talt oodata täielikku nõusolekut kõige selles raamatus öelduga. Ta analüüsid, ta rõhuasetused, ta hinnangud oleksid mõneski suhtes olnud teised. Nii tuleb sellesse teosesse suhtuda ka igal lugejal, kes siin käsitletuga tõeliselt on tutvunud.” – Ja see on jumala õige jutt pea iga olulise raamatuga või iga teise isiksusega suheldes, lisan mina ainult!

Loe veel Hando Runneli luulelist ülevaadet Ansipist ja Toomas Kiho kuiva statistikat.

Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: