Antikvariaat ja postimüük eestiaegse hõnguga Viljandis
Sellised märgid leidsime Viljandist. Tõtt-öelda võiks suure osa vanast Viljandist, nagu veel mõned väikelinnad oma vanade eriilmeliste majadega, kuulutada vabariigi hõngu kandvateks sümboliteks. Võib öelda ka nii, et vaid vabariigi tingimustes on Eesti väikelinnad saanud majadele uue värvi peale ja purskkaevud tööle pandud.
Esmalt üks kiri. “Tere. Et nõukaaegses lapsepõlves oli tõend EV olemasolust Mündi tänava antikvariaadis müüdud raamatud, kogutud EV margid ja raha – siis need on vana EV märgid siiani. Neid raamatuid sai seal lappamas ja ostmas käidud tihti. Vanas raamatus on see vana EV sees ka eestiaegse keelena. Ja teinekord aimdus sealt mõtteviisi – näiteks kooliõpikust. Aga markide ja rahade (ja mõne nööbi) peal olid kolmed lõvid, mida omada ja ärida oli legaalne asi. Nii et need kolm lahjat lõvi olid olulised, olgugi nad praegu sutt tobedad. Jaan Isotamm pajatas, kuidas nende võrkpallimeeskond vangilaagris kandis kolme lõvi särke ja keegi ära ei keelanud, keegi ilmselt ei teadnudki, mis lõvidega on tegemist.” (Peeter Sauter)
Viljandi antikvariaat
Raamatuantikvariaate oli Eestis viimase okupatsiooni ajal kolm: Tallinnas Mündi tänaval, Tartus Riia mäe nõlval ning Viljandis nn klikeaegse kohviku vastas. Mündi tänava antikvariaati enam pole, kuid kaks ülejäänut tegutsevad siiani. Eesti Päevaleht sõitis Viljandisse, imepisikesse raamatuanktikvariaati, millest on kõneldud legende.
Nagu 1976. aastal, mil see pisike ühte toakesse mahtunud poeke avati, võtab nüüdki meid ajalõhnadest puudutatud raamatute keskel vastu Mai Palo. Poe toonane juhataja Epp Treufeldt on pensionile jäänud, kolmas asja käivitaja, raamatukaubastu toonane direktor Tallinnast, KGB taustaga Georg Sundja on aga manalateele lahkunud.
“See oli aeg, mil hakati kasutatud raamatuid tagasi ostma, ja neid liikus väga palju,” meenutab Mai Palo. “Meile Viljandi raamatupoodi tuli neid nii palju, et sellest tekkiski mõte antikvariaat teha.”
Uksekell tiliseb ning sisse astub väga pikk härra. “Viljandi Pikk,” tutvustab ta end. Aastaid Viljandi muuseumis töötanud mehe pärisnimi on Eedo Jõesaar. Poepidaja selgitab, et tegemist on mehega, kes on algusest peale aidanud antikvariaadipidajatel raamatute õiget väärtust mõista.
“Kui Viljandist Tartu poole sõita, siis mõlemal pool teed olid suured talud – võib-olla Eesti omaaegne rikkaim piirkond. Jõukates taludes oli ka palju raamatuid, millest oli palju alles ja mis leidsid tee antikvariaati,” räägib Viljandi Pikk poodi hiljaaegu saabunud vanu brošüüre ja raamatuid lehitsedes. “Need ma ostaks ära, aga mul pole praegu nii palju raha kaasas,” ulatab ta paki üle laua ja Palo paneb need kõrvale. Selline mõistev kauplemine on seal käinud läbi kolme aastakümne.
Teine ostja valib aiandusalast kirjandust. “See pood on Viljandi sümbol, kust leian midagi iga kord, kui Viljandisse tulen,” lausub Toivo Rüütmann, kes elab Tallinnas, aga Viljandimaale rajab õunaaeda. “Eestiaegne kirjandus räägib seda, mida vaja,” kiidab mees.
Keelatud kirjandus tagatoas
Vanasti olnud poe tagatoas eraldi riiul keelatud kirjandusele, mida näidati kindlatele ja usaldusväärsetele klientidele, ning sealt leidsid kirjandust ka Tallinna ja Tartu suured raamatukogud. Nende huvile viitamine oli ka üks hädavale, kui mõni ametiisik leidis tagatoast keelatud kirjandust.
“Kes neid raamatuid ostsid, hoidsid suu kinni,” täpsustab Mai Palo. Ta ei oska isegi öelda, kas seesama KGB-ga seotud raamatukaubastu direktor teadis, mis kirjandust siin lisaks avalettidele müüdi või mitte. “Kui teadis, siis pigistas silma kinni,” arvab ta.
Ainult 1981. aasta jaanuaris oli poekesel suur pahandus, kui seal levitati Heino Kiige käsikirja “Maria Siberimaal”.
Nagu nüüdki, võis toona antiigipoekesest leida eestiaegseid lõvimarkidega postkaarte või vanu fotosid ning nostalgitseda neid sirvides.
Väga hea aeg oli antikvariaadile krooniaja algus, mil rahval oli vähe raha. Siis toodi kodudest ära palju ääretult põnevat vana kirjandust.
Nüüd liiguvad vanad raamatud ka hoopis teisi teid pidi, kuid vahel võib antikvariaati ikka sattuda tõesti suuri ja huvitavaid kogusid. Äsja on toodud ühe hiljuti manalateele läinud muusikust proua arhiiv, mille seas on haruldasi dokumente isegi Vabadussõja ajast. “Sellisel juhul helistame kõigepealt oma muuseumile ja nad tulevad valivad, mida endale soovivad,” selgitab poepidaja.
Kuulsa poekese tulevik on vabariigi taastamise järel korduvalt rippunud niidi otsas. “Viljandi linnajuhid ei mõistnud 1990. aastatel selle antikvariaadi kultuuriloolist tähtsust,” kahetses üks poe patrioote ajaloolane Küllo Arjakas. Poemaja ei suutnud pisikese poe pidajad turuhinna eest osta ja nii on nad oma kahes toakeses rentnikud. Mure on selles, et nad ei pruugi suuta ühel päeval piisavat renti tasuda ja peavad ajaloolistest ruumidest välja kolima. Sellest oleks suur kahju.
Kommentaar
Küllo Arjakas,
Viljandi antikvariaadi patrioot
Viljandi antikvariaat oli 1970-ndate teisest poolest 1990-ndate alguseni lossivaremete ja Ugala kõrval üks kolmest Viljandi kultuuriloolise tähendusega sümbolist, mille pärast Viljandisse mindi. Viljandi antikvariaat oli võrreldes Tartu ja Tallinna omaga paremini varustatud. Viljandimaal leidus rohkem vanu raamatuid ja eks ostjaid, iganädalasi käijaid oli ka vähem. Viljandi antikvariaadi kaudu said neli suurt raamatukogu – rahvusraamatukogu, Tartu ülikooli ja teaduste akadeemia raamatukogu ning kirjandusmuuseum – terve hulga trükiseid, mida neil polnud, mis olid kehvad või millega sai suurendada eksemplaarsust. Viljandis oli ka pisitrükiseid, nagu kõik-võimalikud kutsed, laululehed, mida tavaliselt sellistes poodides ei hinnata. Sealses külalisraamatus on näiteks sellised kanded.
Juhan Viiding : “On liigutav, kui kesk “kiiret elu” saab sulle osaks tähelepanu, lahkus, tass kohvi ja mõni raamat, mida vaja on. Veebruar 1984.”
Eva Lille: “Missugune oaas keset kõledat linna. Aitäh kohvi ja meeldiva seltskonna eest. 9. dets. 1994.”
Mina käisin selles antikvariaadis usinalt 1980. aastate keskel, kui töötasin Viljandis ajalooõpetajana, aga ka enne ja hiljem. Ka mul tekkis Epp Treufeldtiga hea kontakt. Kuigi oli “nõukaaeg”, andis ta mulle nädalavahetuseks kaasa oma olulise töövahendi “Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate kodanlikul ja okupatsiooni ajal Eestis ilmunud väljaannete teine osa”, mis oli ilmunud 1966. aastal. See nimekiri oli 155 lehekülge pikk ja tegin sellest äärmiselt põhjalikke väljakirjutusi.
Väga headele tuttavatele liikus sealt ka kirjandust, mis kuulus sellesse nimekirja. Eks need olid rohkem ikka sahtlites, mitte tagatoa avariiulil.
See ongi oluline, et osa raamatuid, mis oleks hävinud, säilis tänu antikvariaadile.
