Aravete sundis poliitikud väga tõsist juttu ajama
Sündmuskoht: Aravete vabaajakeskus, mille aknast näeb suusatavaid inimesi.
Tegelased: perenaine Marta Kondas, kutsutud külaline sotsiaaldemokraat Ivari Padar, kont-võõras rahvaliitlane Jaanus Marrandi, ergu meelega Liiva talu perenaine Reet Länkur, sõnakas 1850 lüpsilehma omanik Leonid Linkov ning veel kümme Aravete kandi inimest, kes sekkuvad vestlusse kooliteema juures.
Järvamaa mees riigikogus Jaanus Marrandi ilmselt teab, et ühe hääle puudujääk võib tähendada kaotust, ning sõidab Toompealt Aravetele kolleegi ja konkurendi Ivari Padari poliitloengule. Padar eksib eri Aravetede vahel ära ning nii saab varakult kohale tulnud Marrandi veerand tundi üksi valijatega juttu puhuda. Aga kui saabub Padar, kandub tähelepanu pigem talle.
Sooja roosa vestiga Reet Länkur küsib alustuseks, miks poliitikud ei võiks käia pidevalt niimoodi inimestega kohtumas, mitte ainult nelja aasta tagant. Kord nelja aasta tagant veetakse rahvast tasuta teatrisse ning korraldatakse uhkeid pidusid. “Inimesed muidugi kasutavad võimaluse ära ja võtavad osa,” tõdeb ta.
Taluperenaine töötab palgata
Länkur võtab kohe üles esimese konkreetse teema: taluinimese pensioniarvestus on ebaõiglaselt madal. Padar noogutab: “Meil on valem, millega õiguse paika saaks.” Naine ajab silmad suureks: “Ohoo!”
Padar arvab, et maainimestel tuleb aidata vaesuslõksust lahti saada. Inimestele tuleb anda tarka nõu, aga atesteeritud ja arukaid nõustajaid napib – neid olla vaid 30–40 kogu riigi kohta.
“Jaa, jaa,” noogutab Länkur. “Perenaine töötab talus üldse palgata.” Jutt veereb väga asjalikke radu pidi, kuidas maaelu kergemaks saaks. Üks arvab üht, teine teist, kuid tüli ei tõuse. Opositsioonis olev sots ja koalitsiooni kuuluv rahvaliitlane leiavad ühise keele, et Reformierakonda viisakalt siunata. “Ma tean, kuidas seda valitsuses otsustati,” ütleb Marrandi.
Korraks põigatakse Brüsselisse: kas Brüssel siis teab neid Eesti asju või ei tea? Ju on enamik Brüsselist toetust saanud, mis-tõttu sinnapoole näppu viibutama ei hakata.
Leonid Linkov on suure Aravete Agro juhina ka sõnakas mees ja leiab küllaga laitmisväärset viimase 15 aasta põllumajanduspoliitikas. Aga mõistlik mees oskab hinnata seda, et üks Saksa kauplusekett võttis Eesti liha müügile. “Tasapisi asi liigub,” tõdeb ta.
Lihajutu peale võib lihaveisekasvataja Padar piltlikult vastu rinda taguda: tean, olen kõik need asjad omal nahal ära proovinud ja riigikoguliikme palgast kinni maksnud. “Oleme sealiharahvas, aga veiselihaga peab ka tegelema,” ütleb ta.
Kulunud on üle kahe tunni. Marta Kongas ütleb lubadusi kuulates kokkuvõtvalt: “Selleks te riigikogus oletegi!” Padar sõidab enne Tallinna poole teele asumist Linkuri karjalaudast läbi, et vaadata, kas Aravetel on ka ilusad lehmad. On.
