Senine kord on taganud, et Nõmme oleks roheline, arhitektuuriliselt väärtuslik ja ühtne. Foto: Siim Lõvi

Miljööala kaitse alt vabanenud Nõmme tänavatel võiksid kinnisvaraarendajad suuremaid ja Nõmmele arhitektuuriliselt sobimatuid maju ehitada. Miks võiks linn seda soovida? Üks võimalik vastus: rohkem kortereid tähendab rohkem elanikke, rohkem elanikke tähendab ka rohkem tulu linnale.

Nõmme uut üldplaneeringut, mis osa Nõmmet miljööala kaitsest ilma jätab, on menetletud juba alates 2001. aastast. Valmis pole see saanud, sest linnaplaneerimisameti juhtimisel valmivat planeeringut on kohalikud elanikud, arhitektid ja kultuuriväärtuste huvilised jõuliselt kritiseerinud nii miljööala vähendamise kui ka kruntide täisehitusprotsendi suurendamise kavatsuse pärast. Tänavu jõudis planeering lõpuks Nõmme halduskogu ette, aga halduskogu teatas 7. oktoobril, et keeldub planeeringut kooskõlastamast, ja nõudis selle ümbertegemist.

Novembri alguses saatis linnavalitsus välja üsna märkamatuks jäänud teate, mille sisu on see, et miljööalade osakond likvideeritakse ja selle ametnikud jaotatakse linnaplaneerimisameti ja muinsuskaitseameti vahel. Peaaegu samal ajal võeti vastu kolmaski märkimisväärne muudatus: Nõmme linnaosavanema ettepanekul koondatakse alates uuest aastast Nõmme linnaosaarhitekt. „Need on natuke liiga lähestikku juhtunud asjad.

Oktoobris ütleb halduskogu, et ei kooskõlasta, ja novembris tehakse järsku otsus, et Nõmme arhitekt ja Alatalu osakond (Riin Alatalu on kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakonna juhataja – T. J.) kaotatakse ära. Mina ei tea, aga mina arvan, et siin on seos,” ütles üks Tallinna ametnik, kes oma nime avalikustada ei soovinud.

Raskem kaasa rääkida

Kultuuriväärtuste amet ja linnaplaneerimisamet eitavad varjatud tagamõtet. „Tuleb tunnistada, et mingi ala miljööväärtuslikuks hoonestusalaks määramine võib luua küll piirkonnale hea maine ja loodetavasti paneb elanikke neile väärtustele rohkem mõtlema, kuid suurendab samas ka bürokraatiat,” ütles linnaplaneerimisameti üldplaneeringute juhataja Jaak-Adam Looveer. „Kehtiva planeerimisseaduse kohaselt ei ole miljööaladel võimalik detailplaneeringu koostamise nõudest loobuda ka siis, kui avalik huvi ja miljööväärtused ei ole küsimuseks. Bürokraatia aga iseenesest miljööväärtuseid ei kaitse, ala säilimise tagavad ikkagi kehtestatavad hoonestustingimused ja tõhus järelevalve.”

Praeguse üldplaneeringu järgi on peaaegu terve Nõmme linnaosa miljööala: kui keegi tahab Nõmmele uut maja ehitada, kehtivad sellele ranged piirangud. Kui aga omanik tahab olemasoleva maja puhul midagi maja välisilmes muuta – ehitada majale lisakorruse või panna teist laadi voodri –, tuleb see kooskõlastada miljööalade osakonnaga. Selline range kord on seni taganud Nõmme säilimise sellisena, nagu ta on: rohelust täis ja arhitektuuriliselt väärtuslik.

„Linnaosa arhitekti ametikoha viimisega linnaplaneerimise ameti alluvusse kaob praktiliselt peaaegu igasugune sõnaõigus ära selle ütlemisel, mida sinna [Nõmmele] võib teha ja mida mitte,” ütles Nõmme praegune arhitekt Ene Tomson, kes alates esimesest jaanuarist koondatakse. Tema hinnangul on nii Nõmme arhitekti koha kui ka miljööalade osakonna kaotamise peamine oht selles, et püütakse tekitada üht käsuliini, kus teisitimõtlejatel on raskem oma sõna kuuldavaks teha.

Miljööalade osakonna juhataja Riin Alatalu sõnul ei mõista ta osakonna kaotamise vajadust. Osakonnas on praegu 4,5 ametikohta. Neist kaks tõstetakse ümber linnaplaneerimisametisse, kaks aga muinsuskaitse osakonna alla. See aga pole üks ühele sama: miljööalade osakond hoidis oma tiiva all terveid piirkondi, mitte üksnes muinsuskaitsealuseid mälestisi.

„Osakond tegeleb miljööaladega ja neid on Tallinnas 20. Nende seas on terve Nõmme, lisaks väiksematena näiteks Veerenni, Süda-Tatari, Pirita, Merivälja jt. Miljööaladel tegeleme samade probleemidega kui muinsuskaitse osakond mälestistel, me teeme muinsuskaitsega koostööd ja täiendame teineteist,” ütles Alatalu. Osakonna kaotamine võib tema hinnangul ohtlikuks osutada: „Otseselt ei pruugi midagi juhtuda ja kõik toimib edasi, samas kaob ära üks kooskõlastav instants ja arendushuvid võivad hakata domineerima kultuuriväärtuste üle.”

Kultuuriväärtuste ameti juhataja Aini Härm peab miljööalade osakonna kaotamist vajalikuks. „Kuna inimesi on vähe, toimub kahe osakonna ühendamine, tekib muinsuskaitse ja miljööväärtuste osakond. Valdkonnad on omavahel seotud: palju mälestisi asuvad miljööaladel, seega tegeletakse ühe ja sama asjaga. Ei ole mõtet dubleerida,” ütles ta. Sama meelt on linnaplaneerimisameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein. „Linnaplaneerimise amet ei ole kindlasti selline koht, kus erinevaid arvamusi ja diskussiooni ei ole, lisanduvate ametikohtadega tuleb seda kindlasti juurde. Samas eriarvamused lahendatakse linnasiseselt ja kodanik saab linna ühtse seisukoha, mida tal on võimalik ka kohtus vaidlustada.”

Samal teemal: „Nõmme linnaosavanem Erki Korp tahab koondada Nõmme arhitekti”, 26.11
„Erki Korp: seisan selle eest, et Nõmmel lollusi ei tehtaks”, 27.11



KOMMENTAAR

Andres Levald
Nõmme elanik, Eesti arhitektide liidu eestseisuse liige

Praegune Nõmme linnaosa tekkis ja arenes iseseisva Nõmme linnana. 1930-ndate lõpus oli Nõmme suuruselt viies linn Eestis. 

Ligi 39 000 elanikuga on ta praegu elanike arvu poolest võrreldav Viljandi ja Rakvere linna elanike koguarvuga.

Nõmme ületab pindalalt nimetatud linnade kogupindala, on elanike tiheduselt ligi kaks korda tihedamalt asustatud kui Pirita ja võrreldav Kesklinna ja Haabersti linnaosaga. Keegi ei sea kahtluse alla arhitekti vajalikkust Viljandis või Rakveres.

Nii suures linnaosas tunnetab vaid kohapeal tegutsev arhitekt Nõmme ainulaadsust ja väärtust miljööväärtusliku piirkonnana, tunneb Nõmmet kui tervikut ning näeb ja jälgib ehitatud keskkonnas päev-päevalt toimuvat.