Striptiisiäriga kursis politsei ja eksperdid tõdevad: karmide lepingutega aheldatud tantsijad alustavad hästi, satuvad siis vaikselt võlgadesse ja väljapääsuks pakutakse vaid prostituudiks hakkamist. Reuters

 „Nei­du­de­le ta­suv töö ja su­per­puh­ku­s”, „25 000–140 000 kroo­ni kuus!”, „K­rii­sia­ja ülee­la­mi­seks jul­gen se­da tööd pal­ju­de­le noor­te­le nais­te­le soo­vi­ta­da”, „Hea viis võidel­da ma­jan­dusk­rii­si­ga ja la­hen­da­da oma isik­lik­ke fi­nants­prob­lee­me,” kii­de­tak­se ne­ti­foo­ru­mi­tes võima­lust vä­lis­maa­le strip­tii­si­tant­si­jaks min­na. Või­ma­­lu­se pak­ku­ja on st­rip­pa­ri­te „a­gent-imp­res­saa­rio” Eu­rost­rip ehk Mand­re BMS OÜ.

Hil­ju­ti kir­ju­tas nä­da­la­leht Ees­ti Eksp­ress, et oma ema asu­ta­tud fir­ma as­ju ajab te­ge­li­kult vär­vi­ka taus­ta­ga äri­mees Ind­rek Mand­re. En­nekõike mak­sua­me­ti­ga aas­ta­te­pik­kus­te koh­tu­la­hin­gu­te poo­lest tun­tud en­di­ne met­saä­ri­mees on ol­nud et­tevõtte ju­ha­tu­se lii­ge, te­ma kon­tak­tand­med on fir­ma kon­tak­ti­de­na äri­re­gist­ris. Äri­re­gist­ri ko­ha­selt on et­tevõttel te­ge­vus­vald­kon­di pea sa­ma pal­ju kui Hunt Kriim­sil­mal ame­teid. Eel­mi­se nä­da­la lõpuks oli män­gu asu­nud ka uus pe­re­kon­na­lii­ge: et­tevõtte oma­ni­kuks sai 20-aas­ta­ne tant­si­ja Ma­ria Mand­re.

Kel­les näeb Eu­rost­rip oma sihtrühma? „Meie põhimõte on va­li­da tüdru­kuid, kes ei tee se­da ai­nult ra­ha pä­rast, tant­si­mist peab ka nau­ti­ma,” täp­sus­tab Ind­rek Mand­re. Töö­le saa­mi­seks tu­leb Eu­rost­ri­pi­ga sõlmi­da tant­si­ja­le­ping ja agen­di­le­ping, mis de­fi­nee­rib esi­ne­mi­se kui „k­lu­bis tant­si­mi­ne (top­less või st­rip­tiis) koos kon­su­mat­sioo­ni­ga”. Sel­le õige­keel­sussõna­raa­ma­tu­le tund­ma­tu võõrsõna ta­ga pei­tub mee­las võõrus­ta­jatöö, mil­le eesmärk on saa­da klien­did joo­ke ost­ma.

Le­ping pa­neb tant­si­ja­le kar­mi kon­ku­rent­si­kee­lu: pä­rast le­pin­gu lõppu võib ta mee­le­la­hu­tu­s­asu­tu­ses esi­ne­da vaid agen­di heaks­kii­dul, agen­di­ga kon­ku­ree­ri­da ei to­hi. Et tant­si­jat, kes on sel­gelt nõrgem pool, veel­gi hir­mu­ta­da, jä­tab kon­fi­dent­siaal­susk­lau­sel Eu­rost­ri­pi­le ka võima­lu­se nai­se mai­ne­le hoop an­da. Kui tant­si­ja aval­dab tüüple­pin­gu üksi­kas­ju kol­man­da­te­le isi­ku­te­le, on ta üht­la­si and­nud va­hen­da­ja­le õigu­se „aval­da­da rik­ku­mi­se ja esi­ne­ja koh­ta in­fot (seal­hul­gas ka tant­si­ja fo­to­sid ja vi­deoid) omal äranä­ge­mi­se­l”. Võima­lus aval­da­da ini­me­se eda­si­se elu hä­vi­ta­da võivaid fo­to­sid po­le veel kõik: le­pin­gu­rik­ku­mi­se eest on et­te näh­tud 1000–5000-eu­ro­ne trahv.

Spiraalskeemiga prostituudiks

Põhja po­lit­seip­re­fek­tuu­ri isi­ku­vas­tas­te ku­ri­te­gu­de ta­li­tu­se ko­mis­sar Ar­do Ran­ne ütleb, et st­rip­tiis ei ole ku­ri­te­gu ja Ees­tis st­rip­tii­si­ta­ri­de va­hen­da­ja­te­ga suu­ri prob­lee­me ei ole. Le­pin­gud on üld­ju­hul ju­rii­di­li­selt kor­rekt­sed, prob­leem on pi­gem sel­les, et ju­rii­di­lis­te tead­mis­te­ta ini­me­ne la­seb pil­gu teks­tist dia­go­naa­lis üle ega loe lä­bi, mil­le­le ta al­la kir­ju­tab.

Ku­ri­te­ge­li­kuks pöö­rab asi ju­hul, kui st­rip­tii­si kat­te­var­jus te­ge­le­tak­se te­ge­li­kult pros­ti­tut­sioo­ni va­hen­da­mi­se­ga või sel­le­le kaa­saai­ta­mi­se­ga.

Spi­raals­keem – al­gu­ses lä­heb tant­si­jal häs­ti, järg­mis­tel kor­da­del kui­vab tee­nis­tus kok­ku ja jää­dak­se võlgu nii klu­bi­le kui ka va­hen­da­ja­le – on Ran­ne­le tut­tav. Sel­li­ses olu­kor­ras on ker­ged tu­le­ma pak­ku­mi­sed kus­tu­ta­da võlgu pros­ti­tut­sioo­ni­ga.


Varjupool: tantsi kuus ööd nädalas, võib ka paberiteta

Eldoraado avaneb vaid siis, kui panna kuuel ööl nädalas kliendid „konsumeerima”.

Kirevate piltide ja kõlavate loosungitega lubatakse tüdrukutele tulusaid tööotsi. On see aga tõesti nii ilus, kui tundub? Nagu arvata, ei ole kõik kuld, mis hiilgab, ning nii nagu püramiidskeemi osaliseks meelitatu väljub sealt heal juhul omadega nulli jõudes, ei pruugi ka mugava tantsijaelu ilusad reklaamlubadused tõeks saada. Päevalehe käsutuses on Eurostripi vahendatud konfidentsiaalne tantsijaleping ühes Lõuna-Euroopas asuvas klubis töötamiseks, sellest koorub välja nii intensiivne öötöö kui ka karm tasu arvestamise ja trahvide skeem.


Töösuhte alustamise süsteem tundub esmapilgul lihtne: agent on tantsijaga sõlminud lepingu, mille kohaselt ta paneb kokku ka tantsija „portfoolio” ehk eluloo koos fotode ja videotega ning esindab klubidega läbirääkimistel. Konkreetse töö jaoks sõlmivad klubi, tantsija ja agent kolmepoolse „tantsija lepingu,” mille alusel maksab klubi naisele palka ja agendile komisjonitasu.


Agendileping ise on ennekõike jutustavas toonis. Palka makstakse alates 780-st kuni 1400 kroonini päevas, mis koos lisanduvate protsentidega „konsumatsioonist ning tasudega lap dance‘i ja private dance‘i eest moodustab tavaliselt päevapalga 1500 kuni 3000 EEK (100–200 EUR) päevas, headel päevadel kuni 10 000 EEK (600 EUR) ja enam”. Samas täpsustab leping, et kõigis klubides ei ole kindlat baastasu ja seega on neidki, kus juba ühe euro teeniminegi oleneb selle õhtu klientidest.



Tihedad töö-ööd




Kuigi lepingu pooltel on õigus kehtiva seaduse raames ükskõik milles kokku leppida ja seega millelegi ebaseaduslikule Eurostrip tüdrukuid alla kirjutama ei sunni, peab tööõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaat Liina Naaber-Kivisoo näiteks konfidentsiaalsusnõude rikkumise eest ette nähtud 1000–5000 euro suuruseid leppetrahve ebamõistlikult suureks. Ka on tema sõnul isikuandmete kaitse aspektist problemaatiline agendi õigus avaldada pilte ja andmeid üldsusele.



Tantsijalepingu alusel, mis on seda äri tundva Päevalehte konsulteerinud inimese sõnul suhteliselt tüüpiline, on klubil lepinguga õigus maksta pool igapäevasest palgast, kui tantsija ei kogu ühe töö-öö jooksul ettenähtud hulka „boonuspunkte”. Neid saab privaattantsu eest või siis, kui klient tantsijale või temaga koos joomiseks jooke tellib. Ühe boonuspunkti eest makstakse tantsijale lisa 3–20 eurot, šampanja eest võib tüdruk endale saada ka sadakond eurot (vaata kõrvallugu klubist Alcatraz Helsingis – toim). Kui tantsijal on pidevalt vähe punkte, võib klubi temaga lepingu katkestada.


Kõrvuti boonuspunktide tagaajamisega peab tantsija seitse päeva nädalas avatud klubis ühe vahetuse jooksul kuni viis tantsu esitama. Kui paljudes Euroopa riikides ei luba tööseadus üle 40 tunni nädalas töötada, siis Mandrete firma leitud välismaised klubid striptiisitaridele puhkeaega anda ei soovi, töötada tuleb kõige vähem kuus ööd nädalas, haige oldud päevade eest klubi tasu ei maksa, ütleb leping. Töö-öö kestab näiteks õhtul kella kümnest ajani, mil piimamees juba teiselt ringilt tagasi tuleb. Lihtsa arvutusega koguneb kuue üheksatunnise tööpäevaga nädalas 56 töötundi.


Lepingujärgsete eksimuste korral jääb tüdruk ilma palgast, üldjuhul tuleb iseendal katta ka hotelli- või muu elamise kulu. Reklaamitud „superpuhkusest” ja „kriisiaja heast teenimisvõimalusest” on asi seega kaugel.


Kuigi klubi lubab tantsijal – tasu eest loomulikult – dokumendid korda ajada, on lisatud ka segadust tekitav klausel: „Tantsija võib töötada klubis ka ilma selliste dokumentideta, kuid kui on politseikontrolli hoiatus, peab ta jääma koju või vahetama riided ja jääma klubisse kliendina.” Ka ei ole lepingust võimalik välja lugeda, kelle kohustuseks jäävad lubatud kuni 140 000 krooni teenimisel maksud ja kas neid üldse tasutakse.


Liigsele seaduskuulekusele see just ei viita, nagu ka asjaolu, et tasu makstakse iga öö lõpul sularahas. Agentuur ise vastab, et maksude ja dokumentidega tegeleb klubi ning need on tööandja ja töötaja omavahelise kokkuleppe küsimus.


Juriidilise poole pealt jääb ebaselgeks seegi, kas tantsijalepingu näol on tegemist töölepinguga koos sellest tulenevate kohustuste ja õigustega. Põhja politseiprefektuuris prostitutsioonivastase võitlusega tegelev komissar Ardo Ranne ütleb, et enamalt jaolt on Eestis sõlmitud agendi- ja esinemislepingud võlaõiguslikud käsunduslepingud, mitte töölepingud. Selline leping pakub olemuselt töötegijale vähem kaitset, kuid selle tingimused on seaduse mõistes vabamad ning lõpetamine teoreetiliselt lihtsam kui töölepingu puhul.


Vandeadvokaat Liina Naaber-Kivisoo peab aga tantsijalepingut töölepinguks, millele kehtivad klubi asukohariigi seadused. „Ega töö olemus väga selge ei ole, aga samas ei ole töötajal iseseisvust ja kõik olulised kriteeriumid on täidetud.” Ka Natalja Zubakova Eurostripist nimetab klubi tööandjaks, mis justkui kinnitaks, et tegemist on töölepinguga.


Töövaidlused ei ole kellegi lemmikteema, kuid kui töö piirid on ebaselged, kunded pealetükkivad ja äri öine, võib üsna palju küsimusi kerkida ja abiotsimine ei pruugi olla sama lihtne kui muudes ametites. Salalepingus jääb aga ebaselgeks, kus ja mil viisil võiks tantsijatöös tekkivaid probleeme lahendada. Lepingu kohaselt peaks see käima Eesti kohtutes, rahvusvahelise eraõiguse kohaselt lahendatakse töölepinguga tekkinud küsimused aga riigis, kus töötatakse, viitavad asjatundjad.



Striptiis ei ole kuritegelik




Striptiis ise ei ole kuritegelik ja Eestis striptiisitaride vahendajatega politseinik Ardo Ranne kinnitusel suuri probleeme ei ole. „Agendilepingud on korrektsed, ka juriidiliselt,” ütleb ta. Probleem on pigem selles, et juriidiliste teadmisteta inimene läheb diagonaalis asjadest üle ega loe läbi, millele ta alla kirjutab.


Kuritegelikuks on asjal oht muutuda siis, kui striptiisi kattevarjus minnakse prostitutsiooni vahendamise või sellele kaasaaitamise teed, mida välismaale glamuurse tantsijaelu peale läinute seas kahjuks ette tuleb. Ardo Ranne sõnul peab tööd otsiv naine selgeks tegema, kus läheb tema moraalne piir, ja mõistma, mis sorti lepinguga on täpselt tegemist ja milleks see leping teda edaspidi kohustab. Politseikomissari soovitus on teha agendilepingud peale juriidilise korrektsuse ka inimlikumaks. Teiste sõnadega, keerukas ja kohati vastaka infoga dokument olgu juriidiliste eelteadmisteta isikule mõistetavam.


Probleeme võib tulla juhul, kui pärast agendilepingu sõlmimist soovib tantsijanna loobuda mõne esinemislepingu sõlmimisest, viitab Ranne. Natalja Zubkova vahendusagentuurist kinnitab aga, et Eurostripi puhul on konkreetsetest pakkumistest loobumine tavaline.


Eesti Päevalehte konsulteerinud äriga kursis inimene rõhutab, et tegelikult ei ole üldse selge, kas tantsijal üldse õnnestub raha teenida. See on kõigi eksootiliste tantsijannade mure ja kindlasti ei paista Eurostrip siin eriliselt silma. „Tavaliselt jäädakse lõpptulemusena miinusesse,” tõdeb ta kurvalt. Tantsijat, kes võib juba ette agendile ja klubile võlgu olla, ähvardab seega veel sügavamale võlaorjusesse vajumine. Ja võla põhjused võivad olla imelihtsad – haigus, kundedevaene aeglasem hooaeg.


Spiraalskeem, kus alguses läheb tantsijal hästi, järgmistel kordadel kuivab teenistus kokku ja tekivad võlad nii klubi kui ka vahendaja ees, on tuttav ka Rannele. Sellises olukorras on vihjed prostitutsioonile lihtsad tulema, lisab ta. „Striptiisitaridest pakutakse ilmselt enamikule sihtriigis, osale juba ka siin, võimalust, et „sellega sa teenid nii palju, sellise variandiga sa teeniks nii palju”. Ei saa ka unustada, et on sihtkohti, kus neid valikuid võidakse nii psüühiliselt, kuid aeg-ajalt ka füüsiliselt „toetada”.”


„Prostitutsioon on keelatud ja tingimata ei toimu see klubides. Kuid sellele kallutatakse, isegi kui otsest kupeldamist ei toimu,” rõhutab ka anonüümseks jääda sooviv asjatundja. „Naine jääb miinusesse ja siis räägitakse, et äkki mõni kena meesterahvas siin…,” täpsustab äri tundja, kelle sõnul on tavaliselt klubides üksikud head ja hästi tantsivad ning ka lubatult hästi teenivad tantsijad, enamik on aga „konsumatsioonitüdrukud”, kes peavad oma teenistuse klientidelt raske vaevaga välja teenima, kui nad just vastavas keskkonnas tulusamana näiva tee kasuks ei vali.


Mandre: endised marjulised teevad nüüd striptiisi

Tööleping: kui on politseireidi oht, tuleb tantsijal mängida klienti või koju jääda.

Päevaleht helistas Indrek Mandrele tööotsijana. Selgus, et pelgalt tantsu eest raha ei saa ja „ka mitte paha tantsija” teenib kahe nädalaga 30 000 krooni.



Tahaksin tulla tantsima. Kas on mingisugune vahe, kui ma ainult tantsin või teen veel ka striptiisi? Kas ma saan ühe eest rohkem raha? Või kuidas see käib?



Ainult tantsijaid meil ei olegi.



Aga ma vaatasin, et siin on topless-tantsija võimalus.



No topless on ka mingil määral striptiis, sest ülakeha on ju ikkagi paljas. /.../ Kui öeldakse striptiis, siis tähendab see üldjuhul täiesti lahtiriietumist, kui ei ole täpsustatud. Klassikaline striptiis – nimetaksin seda Skandinaavia variandiks – on see, et lavasõu on tavaliselt ligi viis minutit, umbes poole peal läheb tantsija topless’iks ja viimased 15 kuni 20 sekundit võtab tüdruk end täiesti paljaks. Mõni võtab seda poolteatraalselt, ei ole nii, et pikemat aega ollakse laval alasti.



Aga kas neil on ka erinev tasu? Kas striptiisi eest saab rohkem raha kui näiteks topless-tantsu eest?




Tantsu eest ei saa üldse raha. Sa ilmselt ei tea sellest tööst midagi, ma püüan selgitada. On olemas klubid, kus on fikseeritud põhipalk, ja on klubid, kus seda ei ole. Kõigis klubides lisandub sellele konsumatsiooniprotsent ja osas klubides, kus on olemas ka tabledance või lapdance ehk privaattants, lisandub selle pealt protsent. Ühes ja samas klubis võib olla nii, et väga hea tantsija teenib näiteks kahe nädalaga 80 000 krooni ja teine, ka mitte paha tantsija, teenib ainult 30 000 krooni. /.../ Ehk siis see raha tuleb ise teenida.



Fikseeritud palga osa on ainult… noh, tüdrukud kasutavad selle kohta sõna garantii. See on tegelikult ainult selline garantiiraha, et kui on halb sesoon või vähe kliente, et siis päris rahata ei jääks.



Saan aru, et lisaraha saan teenida konsumatsiooniga. Mida see täpselt tähendab? Klient peab küll alkoholi ostma, aga kas ma ise pean ka seda temaga jooma või peab ta seda endale ostma? Või…




Konsumatsiooni põhimõte on see, et kõik joogid, mida klient ostab tantsijale, lähevad arvesse, ja selle pealt teenib tantsija protsendi. Aga see ei tähenda, et drink’i peab ise ära jooma, ja see ei tähenda, et need joogid on tingimata alkohoolsed. Enamikus klubides on kõik shot’id, longdrink’id, ladydrink’id tegelikult alkoholivabad. Muidu oleksid kõik praegused tantsijad täielikud alkohoolikud.



Jah, ma hakkasingi mõtlema, et kas ma pean koos nendega jooma...




Ütleme nii, et mingi väike alkoholitaluvus võiks siiski olla, sest me ei saa lubada, et kordagi ei pea keelt šampanja sisse panema. Aga hea tava on, et tüdrukud vaatavad ringi või kallavad ära, isegi kui tegemist on päris šampanjaga. Ja kõik pudelijoogid ei ole alkohoolsed. Klubi ei luba tüdrukutel purjus olla, sest purjus tantsija ei ole võimeline tantsima.



Vaatasin, et lisaks kaugematele riikidele vahendate ka Soome. Kas seal on vabu kohti? Kas ma Soome saaksin tööle?




Kohti on igal pool, aga otsustab alati klubi. See tähendab, et meie töö on koostada agendina kena portfoolio, mis koosneb fotodest ning tantsija oskuste, suhtlemise ja isikutüübi kirjeldustest, ja saata see. Aga klubid otsustavad. Kuna Soome on nii lähedal, siis need, kes käisid seal vanasti maasikaid korjamas, tahavad nüüd käia striptiisi tegemas. See tähendab, et Soome klubides on suhteliselt tihedad graafikud. Konkurents on väga kõva. Kohti on, aga ma tean, et Soome klubid on väga kapriissed seetõttu, et pool Eestit on sinna tööle järjekorras.



Kui mina seal tantsin, kas siis sellest rahast, mis ma teenin, läheb osa klubile ja teie saate samuti sellest osa?




Ei, mis sina teenid, saad kõik endale. Meie ei võta mingisuguseid protsente, meie saame klubide käest eraldi, vastavalt oma lepingule agenditasu selle eest, et me teid esindame. Meie ei võta tantsijate käest mingit tasu.



Aga klubi minu käest ikka võtab?



Miks? Ei võta!



Ah nii. Kas on nii, et teie saate klubilt oma tasu ja kõik, mis mina teenin, jääb minule?




Loomulikult!



Selge. Vaatasin veel, et teie juures on ka võimalus õppida. Olen küll tantsimist väga palju õppinud ja palju tantsinud, aga just seda erootilist tantsu... Seal on ka kirjas, et te maksate mingi osa sellest ära.




Meil on Tallinnas olemas tantsukool ja väga hea õpetaja. /…/ Meie juures tasuta väljaõpet ei saa. Kui aga tantsija on mõne klubiga juba lepingu sõlminud ja läheb kahe nädala pärast tööle, siis me oleme võimelised andma koolitust n-ö laenuks ehk krediiti. Selle võtame pärast klubiteenistusest maha.


„Eksootiline vangla“ Helsingi kesklinnas

Päevaleht külastas anonüümselt klubi Alcatraz Helsingis, kus Eestist pärit ja ka Eurostripi vahendatud tüdrukud tantsijatena mehi tengelpunga avama meelitavad.

End hüüdlausega „Maailma kõige eksootilisem vangla” reklaamiv Alcatraz on väljast paljastatud vaid ühe väikse sildiga. Keldrikorrusel asuva klubi keskmes on kahe postiga tantsuala, selle ümber mõned „sopid” sõu nautimiseks laua taga istudes. Kella poole üheteist ajal õhtul viibib „eksootilises vanglas” märksa rohkem naisi kui mehi.


Suurem osa meesklientidest on vähemalt 40. eluaastates või vanemad, soomlaste kõrval naudib striptiisi ka arvestatav hulk Aasia turiste. Muide, vanusepiir selles klubis on 27 aastat. Jõuan vaevu laua taha istuda, kui minuga soovib tutvust sobitada Peterburist pärit Anja, kes minu plaanide kohta uurides siiralt üllatub, kui teatan, et ma päris täpselt ei teagi, mis kohta olen sattunud. „See on Helsingi punaste laternate rajoon,” ütleb ta otse ja teeb sama kiirelt ettepaneku suunduda 200 euro eest hotellituppa. Keeldun viisakalt.


Anja sõnutsi Soome tüdrukuid siin klubis polegi. „Kõik on pärit Venemaalt või teistest endistest Nõukogude Liidu riikidest, näiteks Eestist, Leedust.” Sekka ka mõni kaugem külaline Brasiiliast ja Kuubalt. Sellistel tüdrukutel ühtegi ametlikku seost Alcatraziga ei ole, nende ainus eesmärk on klubist kliente leida.


Ametlikult töötavad Alcatrazis striptiisitantsijad. Lõbutüdrukutest erinevad nad juba ainuüksi seetõttu, et on vaevu 20-aastased. Samuti on nende napp riietus juba eos väga väljakutsuv. Sel õhtul käib neid kordamööda postide juures oma harjutusi tegemas neli: kolm Eestist ja üks Leedust. Üks etteaste kestab tavaliselt kahe muusikaloo jagu, mille lõpuks tüdrukule leebelt öeldes eriti palju riideid selga ei jää. Etteaste lõppedes kaovad nad hetkeks sirmi taha, sealt uuesti riietatuna väljudes küsivad klientidelt tantsu eest jootraha. „Võid ju arvata, et raha lendab laialt, aga tegelikult saadavad paljud mehed meid lihtsalt pikalt,” räägib hiljem üks eestlannadest.



Tipituuri järel asub tantsijanna usinalt klubi külastavate meestega suhtlema. Kehtib reegel, et mees saab jutule vaid siis, kui nõustub tüdrukule joogi ostma. „Meile meeldiks šampust juua,” pakuvad kaks neist lootusrikkalt. Et šampanjat müüakse ainult pudelikaupa ning pudeli hind algab 100 eurost, loobun raske südamega, ehkki ühe tüdruku sõnul saaks tema ostu puhul poole rahast endale. Kes aga nii palju „füüri” välja lasta ei raatsi, võib tüdrukule osta ka spetsiaalse ladydrink’i. Ametlikult kokteil, ent täiesti alkoholita ja maksab kõigest 35 eurot. Iga selline ost pannakse baaris tüdruku nimele kirja ja õhtu lõpuks makstakse talle „komisjonitasu”.


Nii koosnebki ühe striptiisitantsija teenistus kolmest osast: jootraha, protsent temale välja tehtud jookidest ja fikseeritud päevatasu. Päevatasu pole sealjuures märkimisväärselt kõrge, seda peetakse garantiirahaks.


Kusagilt ilmub välja priske Kuuba lõbutüdruk ja hakkab end väga agressiivselt reklaamima. Lubadused spetsiaalsest Kuuba massaažist ja muust ebamaisest tähendavad üheselt on õige aeg kiiremas korras õhtu lõppenuks kuulutada ning põgeneda.



Intervjuu


Striptiisitar: kuidas ma sattusin Euroopa striptiisi­klubidesse tööle



•• Kui kaua sa oled siin töötanud?



Paar aastat, aga kokku olen striptiisiga tegelenud umbes kümme aastat. Enne Soome tulemist töötasin Hollandi, Portugali, Islandi, Taani ja veel mitme riigi klubides.


•• See tähendab, et sa pidid striptiisiga alustama juba lapseeas.



Jah, alustasin, kui olin saanud just 16.


•• Miks?



See on keeruline lugu. Meie kamp tegeles Tallinnas autode varastamisega, aga ühe varastatud Mercedese sõitsime katki ja kokkuostjad seda vastu ei võtnud. Siis tekkisid võlad, mõned meist hakkasid näiteks vahendama narkootikume. Mina valisin striptiisi.


•• Kuidas sulle meeldib siin töötada?



Olen vist laisaks jäänud, sellepärast ma Soome ka kolisin. Siit on mugav ja lihtne koju Tallinna sõita. Hakkama saan väga hästi ja usun, et mind on väga raske üle osta.


•• Kas sa teenid raha ainult striptiisi ja jookide pealt või võib sinult üht-teist veel tellida?



Ei, igasugused seksuaalsed teenused on kindlalt välistatud.


•• Ma saan aru, et sinul läheb väga hästi, aga kuidas saavad hakkama teised, vähemate kogemustega tüdrukud?



Siin klubis ei ole kellelgi probleeme, sest klubi juhid valivad tüdrukuid väga hoolsalt. Kui ma veel Tallinnas tantsisin, siis oli küll väga paljudel väga tõsiseid probleeme. Paljud tüdrukud varastasid, jõid ennast purju või oli neil narkoprobleeme.