Ehkki Tiina teenib Soomes mitu korda rohkem, kui ta saaks Eestis (residendina makstaks talle 740 eurot kuus), ei läinud ta välismaale arstiks raha pärast. Hoopis põhjusel, et kui ta lõpetas Tartu ülikooli, ei osanud ta otsustada, mis erialale residentuuris astuda. Hakata perearstiks, silmaarstiks või günekoloogiks? See valik tulnuks teha kohe ülikooli lõpus, ilma praktilise kogemuseta.

Eestis arstina praktiseerimiseks nõutakse, et arst oleks läbinud kuueaastase arstiõppe järel ka kolme- kuni viieaastase residentuuri, Soomes aga piisab tegevarstina töötamiseks ülikooli arstidiplomist. Nii on Soomes tavaline, et ülikooli lõpetanud noor arst töötab alguses aasta aega tervisekeskuses arstina ja paar kuud neuroloogia- või sisehaiguste osakonnas, et aimu saada, mida üks või teine eriala endast kujutab. Ja valik, mis erialal residentuuri astuda, tehakse alles aastatepikkuse praktilise kogemuse järel.

„Kui sa lõpetad Eestis kuueaastase arstiõppe, ei aktsepteeri sind keegi arstina,” ütleb Tiina. „Ainus võimalus on minna residentuuri. Aga mulle ei tundunud Tartus residentuuri astumine üldse atraktiivne. Ma tahtsin kohe arstina praktiseerima hakata.” Soomes võib kuueaastase ülikooli arstiõppe läbinud noor töötada üldarstina kus iganes – perearstikeskusest kirurgiaosakonnani. „See ei tähenda, et noor arst kohe opereerima või kõige raskemate patsientidega tegelema hakkaks, ta võib osutada näiteks esmaabi,” märgib ta.

50-aastased residentuuris

Mitu aastat üldarstina tegutsemist aitas Tiinal jõuda selgusele, et ta tahab saada silmaarstiks. Ja nüüd on ta Soomes resident. Eestis poleks ta nii kaua mõelda-praktiseerida saanud. „Soomes on tavaline, et ka 40–50-aastased arstid pole ikka veel residentuuri lõpueksamit ära teinud, aga see ei tee neid arstina vähem tähtsaks,” ütleb Tiina. „Kõik Soome arstid on pärast ülikooli lõppu kohustuslikus korras töötanud aasta aega tervisekeskuses perearstina. Nii ei kuku ükski eriarst pikali, kui tuleb ette haavade õmblemist, röntgenipilti vaatamist või luumurru parandamist.” Tiina ei kadesta Eestis residentuuri astunud kunagisi õpingukaaslasi, kes kurdavad, et vanemad arstid ei võta neid tõsiselt.

Kas on reaalne, et Tiina tagasi Eestisse tuleb? „Mul on tunne, et arstina ei oota ega taha mind Eestis keegi,” ütleb naine. „Kuna ma pole valmis spetsialist, ei leiaks ma Eestis tööd. Eestis residendina saaksin võib-olla suvekuudel kedagi asendada ja see oleks ka kõik.”

Tiina on vaid üks paljudest. Soomes töötab 244 arsti, kelle emakeel on eesti keel – seda on sama palju kui kaks lendu Tartu ülikooli arstitudengeid. Viimase viie aastaga on Eesti arstide arv Soomes kahekordistunud. Samal ajal kardavad eestlased meedikute nappust. Probleem kimbutab ennekõike väiksemaid haiglaid, kus suur osa personalist on kas juba pensionil või pensionieelikud.

„Arstide nappus muutub eriti teravaks probleemiks mõne aasta pärast, kui praegused arstid pensionile jäävad,” ütleb Põlva haigla tegevdirektor Koit Jostov. Põlva haigla arstidest 29% on pensioniealised ja keskmine vanus on 55 aastat, näitas riigikontrolli mõne aasta tagune analüüs. Ja see pole veel sugugi kõige hullem seis: näiteks Hiiumaa haigla arstidest moodustasid pensionärid koguni 60 protsenti ja keskmine vanus oli 61,8 aastat. Narva haigla töötajatest on pensionäre veerand ja keskmine vanus 56,1.

Suurtes keskustes – Tallinnas ja Tartus – üldiselt arstide põuda pole, kuid ometi on sealsedki arstid üle koormatud. Palju on ületunnitööd. „Kurdetakse, et meedikutel on vähe empaatiat, aga kui sa pead nädalas tegema kolm 12-tunnist ja ühe 24-tunnise valve, siis see muudab ju üleväsinuks, ülekurnatuks, ületöötanuks,” ütleb Kuido Nõmm Tartu ülikooli kliinikumist. Nõmm juhib erakorralise meditsiini osakonda, kuhu jõuavad patsiendid pärast traumasid, kukkumisi, põletusi, avariisid, infarkte. „Eesti meditsiini kiidetud efektiivsus tuleb inimeste arvelt,” ütleb Nõmm.

Ei napi üksnes arste, vaid ka õdesid. Nii on Nõmme juhitavas osakonnas 42 õe kohast täitmata tervelt viis.

Just liigset töökoormust – koos puuduliku tasustamisega – peab Nõmm põhjuseks, miks meedikud Eestist lahkuvad.

Efektiivsus eeskujuks

Soomes arstina tegutseva Kaarli* (30) sõnul oleks Eesti meditsiinisüsteemil Soomest efektiivsuse osas üht-teist õppida. Nii ei toksi näiteks Soome arstid ise patsientide haiguslugusid arvutisse, vaid loevad need diktofonile, kust sekretär maha kirjutab. Nõnda saab arst täielikult pühenduda patsiendile. Eestis on aga kombeks, et haigusloo toksib e-tervise infosüsteemi arst ise – asi, mis eriti vanematelt arstidelt üksjagu aega nõuab – ja vaatab niisiis rohkem otsa arvutile kui patsiendile.

Kaarel on viimased aastad pendeldanud Eesti ja Soome vahet. „Ma ei tulnud Soome raha pärast, mind pole raha kunagi motiveerinud.” Ta lihtsalt ei tahtnud kohe pärast ülikooli lõpetamist otsustada, millisel erialal residentuuri astuda. Nii suundus Kaarel tööle Soome, et erialavalikus selgusele jõuda. Seejärel üritas ta Tartus residentuuri astuda, kuid ei pääsenud soovitud erialale. Nüüd on ta samal erialal residentuuris Soomes.

„Ma tahan elada Eestis, mitte Soomes,” ütleb Kaarel. „Seda on ratsionaalselt raske põhjendada. Aga Soome on ikkagi teine riik, see ei ole kodu.”

Kaarel ei arva, et noorte arstide Eestis hoidmiseks tuleks residentuuris nii-öelda populaarsemate erialade vastuvõttu laiendada. Pediaatriasse ja kardioloogiasse on küll kordi suurem konkurss kui psühhiaatria või kohtumeditsiini erialale, aga Eesti ei vaja laste- ega südamearste lõputult. Selle asemel arvab Kaarel, et abi oleks üldarstide praktiseerimisvõimaluste laiendamisest Soome eeskujul. Nõnda oleks noortel rohkem aega eriala leidmiseks. Ja Eestist ei lahkuks kõik need, kes tahavad residentuuri asemel kohe praktilist arstiametit pidada.

Seda ideed toetab ka Märt Põlluveer (31), kes kuulub Eesti nooremarstide ühenduse juhatusse. „Üldarst ei oma praegu Eestis seaduse järgi õigust inimesi ravida, aga kuna valitseb arstide põud, siis praktikas pigistatakse silm tihti kinni,” ütleb Põlluveer. Tema arvates tuleks üldarsti praktiseerimisvõimalusi seaduses avardada.

Põlluveer, kes on TÜ kliinikumis erakorralise meditsiini resident, elab maal. Tema kodust on Põlvasse 13, Võrru 30 ja Tartusse 65 kilomeetrit. Ometi ta näiteks kodulähedase Põlva haiglaga enda tulevikku siduda ei soovi, sest see kõigub sulgemise ja mittesulgemise vahel.

„Maal napib arste, aga sinna kardetakse tööle minna,” ütleb Põlluveer, „sest ei teata, kas koht jääb alles või mitte.”

Raviasutuste ebamäärane tulevik ongi seega üks põhjusi, miks paljudes haiglates napib noori arste. Ligi kümne aasta eest tehtud haiglavõrgu arengukava nägi algul ette Rapla, Põlva ja Jõgeva haigla ümberkujundamise piiratud arstiabi osutavateks kohalikeks haiglateks. Jõgeva haigla korraldatigi ümber, aga kuna Eesti ühistransport pole just kõige reisijasõbralikum, näitasid hilisemad uuringud, et tervishoiuteenuse kättesaadavus Jõgeval vähenes. Ning kaks aastat tagasi otsustas sotsiaalminister, et ka Rapla ja Põlva haigla ümberkujundamisega peab ootama. 

Vaikne hääbumine

Ühest küljest tähendab see küll kohalikele elanikele kodulähedase eriarstiabi säilimist, kuid teisalt kulgevad mitmed maakonnahaiglad vaikse hääbumise teed. Kui ressursid on killustatud paljude haiglate vahel, on kõigil vähem investeeringuraha. Kuna napib nüüdisaegset aparatuuri ja tulevik on ebakindel, noored sinna tööle ei kipu. Ning suure osa töötajaist moodustavad pensionieelikud ja pensionärid. „Kui noor inimene võtab laenu, ostab kodu ning läheb maapiirkonda tööle, tahab ta kindel olla, et haigla säilib ja sinna investeeritakse,” ütleb Põlluveer.

Tema sõnul sõltub see, kui hea töökeskkond on Eesti noorte arstide jaoks, esiteks haiglavõrgu arengukavast ja teiseks pikaajalistest otsustest Eesti tervishoiu rahastamise kohta. Kui oleks selge, kuhu ja mis tasandi haiglad alles jäävad, saaks nendesse ka julgemalt investeerida ning noortel oleks suurem motivatsioon sinna tööle minna.

Tervishoiu rahastamist käsitlenud WHO uuring soovitas Eestil kaaluda näiteks pensionäride eest ravimaksu tasumist. Sama soovitus käis ka dividendi- ja renditulu kohta. Need otsused – ravimaksu aluste muutmine ja haiglavõrgu ümberkorraldamine – nõuavad aga poliitilist julgust. Öelda, et kõige taga on raha, on mugavam kui muuta süsteemi – alustades üldarstidele tegutsemisõiguse andmisest ja lõpetades haiglavõrgu reformiga.

Kommentaar

Margus Lember

Tartu ülikooli arstiteaduskonna residentuuriprodekaan

Õiguste puudumise taha üldarsti praktiseerimine Eestis küll ei jää. Kõik raviasutused ja perearstipraksised võivad tööle võtta üldarsti, kui nad soovivad. Samas on loomulik, et tööle tahetakse väljaõppinud eriarste: üldarst on õppinud kuus aastat, aga spetsialistid 9–11 aastat. Residentuuriõpe on eriarstiks kujunemise normaalne osa, ma ei usu, et patsiendid saaksid paremat abi pooleli jäänud haridusega arstide juures. Ideaalis oleks vajalik taastada ülikooli lõpetamise ja residentuuri astumise vaheline internatuuriaasta – see oleks orientatsiooniajaks, mis aitaks tulevast eriala põhjendatumalt valida. See nõuab aga täiendavat finantseerimist. Eriala vahetamine ei ole võimatu, igal aastal teevad seda mitmed residendid. Kui tundub, et eriala ei klapi, saab ümber otsustada.

See, et inimesed ei pääse alati residentuuris erialale, mida tahavad, jääbki nii: kohtade planeering peab vastama Eesti tervishoiusüsteemi vajadustele ja tulevastele töötamisvõimalustele. Eesti ja Soome arstide palgad erinevad tõesti mitu korda ja on oluliseks motivaatoriks kolimisotsuste tegemisel. Koju tagasi on teretulnud kõik arstid. Arstiteaduskond viis sel aastal läbi täienduskoolituse ja praktika arstidele, kes olid meie tervishoiusektorist lahkunud ja soovisid naasta. Järgmisel õppeaastal seda pro-

grammi korratakse.

Otsustamatus haiglavõrgu arengukava ümber on aga küll tõsine probleem. Seda paela on tükk aega venitatud. Kõigisse väiksematesse haiglatesse ei jätku tulevikus haigeid, spetsialiste ega raha.


*Nimi muudetud. Täisnimi toimetusele teada.