Linnamäe hüdroelektrijaam Arno Mikkor

Enno hinnangul on hüdroenergia osas kasutamata potentsiaali küll, kuid paraku tuleb arvestada karmide keskkonnanõuetega, mis ei lase paisu ja turbiine igasse sobivasse kohta üles sättida.

Kaks peamist piirkonda, kuhu Enno sõnul saaks Eestis hüdroelektrijaamu püsti panna on Kagu-Eestis ning Põhja-Eesti rannik. „Rannikul on lõhejõed ning neid ei taheta kinni panna,“ tõi ta näite, kuidas hüdroenergeetika potentsiaal looduskaitsenõuetega põrkub.

Enno nentis, et riik võiks hüdroenergia propageerimist näha ka kui regionaalpoliitika osa.

„Väikeste elektrijaamade käima panek annaks regionaalpoliitikana mingisugust tegevust inimestele, kes antud piirkonnas on. Sissetulekut väga ei annaks, kuid kasvõi oma elamise saaks elektri kas täielikult või osaliselt veest,“ lisas ta.

Samas kinnitas Enno, et tema kogemuse põhjal võib öelda, et hüdroelektrijaama on võimalik ka väikeste mahtude juures panna kasumiga tööle.

KPMG raportist selgus, et Eestis oli kogu elektrienergia tootmisvõimsus 2008. aastal 2738 MW, millest hüdroenergia osakaal oli 5 MW ehk alla ühe protsendi.

Raport märgib, et 1940. aastani oli Eestis vee-energia osakaal kogutootmisest ligi 28 protsenti, kuid enamik jõujaamu hävis sõjas.

„Kuigi Eestis on palju jõgesid on territoorium suhteliselt tasane ning hüdroenergia potentsiaal on madal. Riigis puuduvad suured, üle 10 MW hüdrojaamad ning kõige suuremad on Linnamäel ja Keilas asuvad jaamad,“ seisab raportis.

Siiski selgub raportist, et Eestis mitmeid kohti, kuhu võiks rajada väiksemaid keskkonnasõbralikke veejõujaamu.