Beebide laulutundi nägi Ave Kumpas esmakordselt kaheteist aasta eest Soomes. Pool aastat hiljem hakkas ta oma Lasna-

mäe kodus juba ise lauluringi juhendama. Ka täna ümbritsevad Ave Kumpast lapsed beebidest kuni kooliealisteni. Tema raamatut "Väikese lapse laulud" tuleb kogu Eestist tikutulega otsida. Nüüdseks on valmis saanud ka raamatu juurde kuuluv kassett. Nii saavad laulud selgeks ka need emmed, kes noodikirja ei tunne.

Ave Kumpase veendumust mööda on beebi tunduvalt targem, kui me arvata oskame. "Ta mäletab helisid, mida ta ema kõhus olles kuulis ja tunneb ära laulu, mida ema talle on laulnud," teab Kumpas. "Laulutundides suudab imik tervelt pool tundi järjest ainiti jälgida, kui talle lauldakse ja toimuvale jäägitult pühenduda. Peaasi on see, et lapsele pakutaks pidevalt uut ja huvitavat. Kui imikule tehakse juba kahekümnendat korda "pluti-pluti", siis ei pööra ta tõesti sellele enam varsti tähelepanu," toob lauluõpetaja näite.

Kumpas usub, et paljud lapsevanemad kipuvad televisiooni mõju lastele liiga kergekäeliselt hindama. "Väike inimene ei pruugi toimuvast veel tõesti aru saada, aga filmi hääletoon jõuab temani ja see mõjutab tema psühholoogilist arengut".

Ave Kumpas tunnistab, et pelgalt muusikalisest haridusest laste juhendamiseks ei piisa. "Ma ei sea eesmärgiks lapsi "õigesti" laulma õpetada," ütleb ta ega usu, et õpitud laulude arv või nende keerukusaste lapse arengutaset näitaks. "Riho Päts ja Leelo Kõlar on ainsad, kes julgesid lastepäraseid ja lihtsaid laule kirjutada," on lauluõpetaja veidi nukker ja lisab: "Liiga keerukaid laule õpetades ja üht lugu võistlusteks selgeks tampides võetakse lapselt laulurõõm. Hirm, et sa ei saa hakkama, võib jääda kogu eluks." Kumpase kinnitusel pole lapsele paarikümne laulu selgeksõpetamine teab mis kunst, sest mehaaniline mälu on lastel hea. Ometi ta ei usu, et lapsel endal sellist saavutust tarvis on. Kumpase arvates võib laps osata ka üksnes kaht lihtsat laulu, kui ta oskab neid ise varieerida. "Me ei laula tunnis kunagi laulu kaks korda ühtmoodi, need on pidevas liikumises ja muutumises. Alati on erinevad pillid ja liikumine," räägib Ave Kumpas ja näitab oma aukartustäratavat pilli- ja mänguasjakogu. Palju on ta enda näputööd. Vahuveinipudeli korkidest on saanud sõrmenukud, hambaharjatopsidest krõbisevad pillid, isegi kassipallid on kasutusse võetud. Palju on huvitavaid pille, mis inimesed on reisidelt kingituseks toonud ja lauluõpetaja ise kogunud. Need pakuvad tuhandeid varieerimisvõimalusi, millele lapsed veel teist samapalju juurde leiutavad. "Huvitav on jälgida laste leidlikkust, kui neil ühel tunnil pille polegi. Nad saavad tunda, et elus leidub igas olukorras väljapääs."

Oma tundides näeb Kumpas, kuidas juba kolmeaastane laps suudab muusikat mõista. Peale hiirvaikset kuulamist räägib igaüks oma kujutluspildist, mis tal silme ette kerkis. "Nii tulevad aegamööda keskendumisvõime, enesekindlus ja suhtlemisjulgus. Need lapsed ei kakle ega jää hiljem õppimisega hätta," ütleb lauluõpetaja oma kogemuse põhjal.