----

Merike Madar pole atleetvõimlemisega tegelnud kümme aastat. Kuu aja eest otsustas ta, et võiks ju nostalgia rahuldamiseks uuesti muskleid pingutada. Läinud nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel kulturismis saavutas ta naiste klassis teise koha.

“Kümmekonna aasta eest tegeles kulturismiga rohkem naisi - osalejaid oli koguni kolmes kaalukategoorias. See, et ma kuuajalise treeninguga teiseks tulin, näitab praegu tegelikult ala madalseisu,” arvab Madar.

Spagaati kas või une pealt

Merike Madari kõrgaeg atleetvõimlejana jäi 80. aastate lõppu. “Alla esikohta ma toona võistlustel ei saanud. Viimasteks võistlusteks jäid 1990. aastal Leningradis peetud Euroopa meistrivõistlused. Ukrainlannast toanaaber krõbistas päev läbi midagi süüa ja käis vannitoas ennast süstimas. Siis sai selgeks, et tipus püsimiseks jääb ainuüksi trennist väheseks - muud teed ma aga valida ei soovinud. Naise muskel ei paisu ju lõpmatuseni, kuskil on piir ees. Neid madalahäälseid naisi tuli liiga palju peale, mulle aitas,” meenutab Merike loobumist.

Merikesele on antud hea keha juba looduse poolt. Sportvõimleja taust on musklid vorminud ümarateks, mis niisama naljalt ei kao.

“Sportvõimlemisega tegeldes oli vaja õlad alla suruda ja kael pikaks venitada, kulturismis on vastupidi - tuleb kõvasti punnitada. Minu kavad ongi natuke rõõmsamad. Spagaati võin ma praegu kas või une pealt teha,” lubab daam.

Miilitsad taltsutasid mehelikku huvi

Omal ajal käis Merike palju esinemas. “Olen sellesse alati kui kommertsalasse suhtunud,” tunnistab rõõmsameelne naine. “Käisin kolhoosipidudel ja üritustel esinemas. Aasta elasin Itaalias, esinesin oma kavaga sealsetes ööklubides. Kui lava polnud, tuli ennast näidata laudade vahel jalutades. Siis tahtis küll mõni mees lausa näpuga järele katsuda, kas lihas on ikka päris.”

Humoorikat on meenutada palju. Üks naljakas kogemus pärineb Gruusiast, kus sportlased suurel staadionil esinema pidid. Merike oli ainus, kes nappides bikiinides esines. Siis seisid miilitsad ringkaitsena tema ümber, et mustade meeste tormijooksu tagasi hoida. Miilitsatest koridor oli lavale minnes ja sealt tulles ellujäämiseks lausa hädavajalik.

Merike on abielus ning tal on kaks täiskasvanud last: 28aastane Indrek ning 25aastane Piret. “Kogu meie pere on väga sportlik,” räägib pereema. “Olen kunagi isegi tütrega koos esinenud. Mina näitasin muskleid ning tema esines võimlemiskavaga.”

Magus pole häbiasi

Kui tavaliselt valitseb arusaam, et sportlased üsna spartalikult elavad, siis Merike tunnistab, et söömise osas pole ta kunagi väga kokku hoidnud. “Põhiliselt ma magusa toidu peal elangi,” naljatleb Merike. “Mulle meeldib kohutavalt küpsetada, olen oma küpsetisi ka tööle kaasa võtnud. Vahel juba küsitaksegi, et noh, millal sa siis meile jälle midagi head tood.”

Ka nüüd, Eesti meistrivõistlusteks valmistudes, ei keelanud Merike endale menüüs midagi. “Töötan spordi-klubis Flexer administraatorina ja kuigi ma päris jõumasinate taha väga sageli ei satu, saan mujalt koormuse kätte - lõhun kodus puid või roogin lund...”

Merike tunnistab, et pärast enda taaskordset vormiviimist on tulnud kulturismituhin tagasi. “Kunagi lubasin, et teen viiekümneselt comeback’i. Olen sõnapidaja - tegingi. Nüüd lubasin, et järgmine kord tulen lavale iga viie aasta tagant.”

Merikese sõnul pakuti talle selle aastanumbri sisse mitmeid võistlusi, kuid kindlat otsust pole ta nende suhtes veel langetanud. “Stiimul peab olema,” selgitab ta. “Meestel on konkurents suurem, neil tasub rohkem rabelda, sest on ka rahalised auhinnad. Eesti tasemel harjutades pole sel erilist mõtet, kui tahad aga maailma tippu trügida, tuleb langetada teistmoodi otsuseid,” võib Merikese jutust aru saada, et ta mõtleb teistmoodi otsuste all keemiat, mis lihaseid suuremaks paisutavad.

Esinemiskostüüm ehituskauplusest

Millega atleedid ennast enne võistlusi kokku määrivad?

“See on värvipulber, mida õliga kokku segatakse, mingi kosmeetiline vahend see küll ei ole. Mul on vanadest aegadest seda veel järel, edaspidi ei teagi, mis peale hakata. Tuleb vist Ehitusmaailma poodi vaatama minna, kas seda veel müügil on,” räägib Merike. Praegu on olemas ka spetsiaalsed läikevahendid, kuid need on väga kallid.

“Vene ajal haises ruum, kus kulturistid ennast õlitasid, mis kole. Siis avastasime, et kui poslamasla juukseõliga kokku segada, kaob vähemalt praadimishais ära.”

Merike räägib loo ajast, kui käis vaegnägijatele esinemas. “Küllap oli see mitmetele esimest korda nii lähedalt musklis naisekeha näha. Kui ühele härrale lähedale jõudsin, ei suutnud ta end ilmselt enam talitseda ja krabas mind põlve peale. Määrisin oma õliga kogu ta valge ülikonna ära, aga mees oli ise üliõnnelik.”

Suitsu ei tõmba, napsi võtab

Merikesel on kohtumisel seljas tume kostüüm, mis on selga nagu valatud. Elurõõmsa olekuga daam ei lase kuidagi arvata, et riiete all võib peidus olla tree-nitud keha, mis mitmedki mehed oma pehmete voldikeste üle punastama võib panna.

Riiete ostmisega Merikesel väga suuri probleeme pole. “Standardseid riideid peab valima, kõik muidugi selga ei lähe,” tunnistab ta. “Kui ühest kohast on asi paras, hakkab ta teisest kohast pitsitama ja vastupidi. Pean seda poekaupa natuke ikka enda jaoks kohendama.”

Kas Merike on mõõtnud oma biitsepsi suurust?

“Oi, seda ma küll ei tea,” jääb ta mõttesse. “Omal ajal mõõtsin... no mis ta võis olla... 35-36 sentimeetrit? Suurus polegi kulturismi juures olulisim. Hinnatakse rohkem lihase kuju ja kuidas ta esile tuleb. Selles mõttes on lühikesekasvulistel seda ala kergem teha - nende lihased on juba teise kujuga. Mida pikem kasv - seda pikemad lihased.”

Suitsu pole Merike Madar kordagi elus teinud, kangematele jookidele ta aga päris “ei” ei ütle.

“Vahel ikka võtan, kui põhjust on,” räägib ta. “Mulle selline tirtsutamine ei meeldi, et lähme, teeme ühe dringi. Sellest peab ikka midagi kasu olema - et meeleolu lõbusaks teeks ning natukene lõdvestaks.”

Valdo Jahilo

foto: Arno Saar