Balti küsimus Teise maailmasõja lõpus

Diplomaatide pingutused Balti riikide iseseisvust taastada põrkasid suurriikide muudele huvidele.

1941. aasta juunis tekkis Saksa ja Nõukogude Liidu sõja puhkemisega olukord, kus Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusliikumine jagunes mitmeks jõuks. Esiteks Saksa okupatsioonivõimuga kollaboreeruvad poliitikud, kes nägid Baltimaade tulevikku Saksamaa kavandatavas Uues Euroopas. Nad ei teadnud seejuures Saksamaa rahvaste hävitamise ja ümberasustamise kavasid. Teiseks anglosaksidele orienteeruvad Balti poliitikud ja läände jõudnud Balti pagulased, kes rajasid oma lootused Atlandi hartale, aga ka lääneriikide ja Nõukogude Liidu sõjale. Nimetada tuleks veel ka kolmandat jõudu: Eesti, Läti ja Leedu kommuniste ning Punaarmees sõdinud eestlasi, lätlasi ja leedulasi, kes pidasid või olid sunnitud pidama ainuvõimalikuks lahenduseks autonoomiat Nõukogude Liidu koosseisus.

Balti riikide iseseisvuse taastamine ei kuulunud Hitleri Saksamaa plaanidesse. Alles pärast Stalingradi all lüüasaamist, s.o 1943. aastal hakati Berliinis rääkima, et Balti riigid võiksid sõja lõppedes saada Slovakkia tüüpi iseseisvuse, et iseseisvuse lõplik tunnustamine otsustatakse pärast sõja lõppu, et vallutatud väikeriikide iseseisvus tagatakse Euroopa föderaliseerumisega. Kuid Hitler ei olnud seda sugugi valmis tegema. 1943. aasta oktoobri lõpus, olenemata suurtest kaotustest idarindel, polnud Ida-Euroopa rahvastel diktaatori arvates mingit õigust iseseisvust nõuda. Hitleri suust kõlas väide, et Nõukogude Liidu võidu korral leiavad nad end Siberist, kus slaavi rass assimileerib kõik teised rassid.

USA koostöö NSV Liiduga

Ameerika Ühendriikidest sai 1940. aastal ainus riik, kes Balti riike poliitiliste vahenditega kaitses, olgugi et Balti riikide valitsused seda ei palunud. Kuigi USA mõistis Balti riikide annekteerimise hukka ja jätkas oma territooriumil asuvate Balti esinduste tunnustamist ja rahastamist, teatas ta, et ei tunnusta Eesti, Läti ja Leedu eksiilvalitsust, kui see luuakse.

Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algus tõi kaasa järsu muutuse selles, kuidas USA valitsevad ringkonnad suhtusid Nõukogude Liitu. Sõja esimestel päevadel teatas riigidepartemang, et USA on valmis osutama abi agressiooniohvriks langenud Nõukogude Liidule. Teljeriikidega vastasseisus olles olid USA ja ka Inglismaa valitsevad ringkonnad huvitatud koostööst Nõukogude Liiduga, olgugi et suhtumine Nõukogude Liidus kehtivasse režiimi oli eitav. Saksa-Nõukogude sõja puhkedes hakkasid anglosaksid häid suhteid Nõukogude Liiduga üha rohkem prioriteediks pidama ja püüdsid vältida Balti küsimuses konflikti Moskvaga. Rahvusvaheliste suhete uurija Martin McCauley märgib, et president Roosevelti eriesindaja Harry Hopkinsi 1941. aasta suvel toimunud Moskva-visiidi tulemus oli Saksamaale võimsa vastasseisu loomine. Kuid McCauley rõhutab ühtlasi, et vaevalt mõeldi tollal Londonis või Washingtonis sellele, missugune täpselt on sõjajärgne maailm.

USA eksperdid nägid Eesti ja Läti tulevikku Nõukogude Liiduga, Leedut aga Poolaga.

Sõja-aastatel avaldasid anglosaksid Balti küsimuses erinevaid seisukohti. Korduvalt väideti, et Balti riikide saatus määratakse kindlaks pärast sõja lõppu peetaval rahukonverentsil. Sõja vältel aga hakati üha rohkem aktsepteerima Nõukogude Liidu territoriaalseid nõudmisi. Nõustuti tunnustama Nõukogude Liidu läänepiiri, kuid mitte Balti riikide annekteerimist. Me teame, milline oli Teheranis president Roosevelti seisukoht Balti küsimuses. Teame ka seda, kuidas suhtus Ida-Euroopasse presidendi erinõunik, endine Moskva-saadik ja Lenini ordeni kavaler Joseph E. Davies. 1944. aasta mais tõdes Roosevelt USA Moskva-saadikule Averell Harrimanile, et see, kas Nõukogude Liiduga piirnevates riikides kehtestatakse kommunistlik režiim, ei tekita talle muret. USA eksperdid, kes töötasid välja sõjajärgse maailmakorralduse kavasid, ei näinud tulevases maailmakorralduses kohta Ida-Euroopa väikeriikide iseseisvusele, vaid ainult föderatsioonidele. Kusjuures Eesti ja Läti tulevikku nähti koos Nõukogude Liiduga, Leedut aga koos Poolaga.

Aga USA ja Inglismaa suhtumine Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni alla langenud territooriumidesse ei olnud ühene. Näiteks võib tuua Moskva 30. oktoobri 1943 deklaratsiooni, milles USA ja Inglismaa andsid koos Nõukogude Liiduga teada, et 15. märtsil 1938 aset leidnud Austria anšluss on kehtetu, et austerlastel on õigus iseseisvale riigile.

Eksiilis olevad Balti poliitikud meenutasid sõja-aastatel USA-le ja Inglismaale järjekindlalt Balti küsimuse olemasolu ja Atlandi hartas sisalduvaid põhimõtteid. Näiteks 1945. aasta jaanuaris esitasid Balti riikide endised Londoni-saadikud Jalta konverentsi kohta Briti välisministeeriumile memorandumid. Neis deklareeriti, et kui eelseisval kolme suurriigi tippkohtumisel peaks kõneldama ka Balti küsimustest, jääb kõigi kolme rahva soov taastada oma rahvuslik suveräänsus vankumatuks. Memorandumites avaldati lootust, et Briti valitsus ei tee midagi, mis võiks rikkuda Eesti, Läti ja Leedu iseseisvat tulevikku ja Balti rahvaste julgeolekut.

Soovitus: baltlasi ignoreerida

Memorandumid said lühikese kommentaari: „Me ei saa teha midagi muud, kui neid ignoreerida, nii nagu ignoreerisime nende varasemaid memorandumeid soovitusega „Ignoreerida”.” Kui keegi konservatiividest esitas Jalta konverentsi kohta Briti alamkojas küsimuse, kas Atlandi harta teist punkti – kus deklareeritakse mittenõustumist territoriaalsete muudatustega, mis pole kooskõlas rahvaste vabalt väljendatud soovidega – ei peaks rakendama ka Läti, Leedu, Eesti ja Poola puhul, siis vastati: „The Atlantic Charter is a guide and not a rule.” (Atlandi harta on juhis, mitte reegel.)

See, kuidas Briti välisministeerium suhtus sõja lõpukuudel Balti küsimusse, selgub 1945.aasta veebruari lõpus koostatud memorandumist: tõdeti, et Tema Majesteedi valitsus mõistab Nõukogude valitsuse seisukohta, mille järgi saaksid Balti riikidest Nõukogude Liidu konstitutsioonilised osad. Rõhutati, et Balti riikide absor­beerimist ei tunnustata, kuid seejuures osutati, et Briti valitsus oli tunnustanud annekteerimist de facto juba 1940. aastal.

Ärge muutuge tülikaks...

Balti riigid olid rahvasteliidu liikmed. 1941. aastal paigutas Rahvasteliidu kontrollkomisjon nad liidu eelarvet koostades eristaatuses olevate liikmete kategooriasse. Briti välisministeerium suhtus sellesse, et endiste Balti riikide diplomaadid soovisid kasutada Rahvasteliitu oma iseseisvusvõitluses ja tasuda seega liidu liikmemaks, vägagi üheselt: „Balti diplomaatide algatusi saab alati tagasi tõrjuda väitega, et need inimesed ei esinda ühtegi legitiimselt tunnustatud valitsust.”

Eesti endine Londoni-saadik August Torma tõstatas 1945. aasta jaanuaris, s.o enne Jalta konverentsi Rahvasteliidu peasekretäri kohusetäitja Sean Lesteriga vesteldes küsimuse, kas Balti esindajad osalevad Rahvasteliidu viimasel täiskogul (toimus aprillis 1946). Seepeale soovitati saadikul mitte muuta Balti küsimust Rahvasteliidus Inglismaa ja Šveitsi valitsuse jaoks liiga tülikaks. Läti endise Washingtoni-saadiku memorandum, milles avaldati soovi osaleda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise konverentsil, sai aga USA riigisekretärilt Edward Stettinius juuniorilt lakoonilise vastuse: „Memorandum ja soov osaleda San Francisco konverentsil on kätte saadud.”

Enamik lääneriike keeldus tunnustamast Balti riikide annekteerimist de jure, kuid see oli sümboolne.

Teise maailmasõja lõpp tõi ka Balti riikidele kaasa natsismist vabanemise, kuid sellega ei kaasnenud iseseisvuse taastamist. Enamik Balti riikidega 1940. aasta juunis diplomaatilistes suhetes olnud riike täitis juba 1940. aasta augustis Nõukogude valitsuse nõudmise ja lõpetas Balti esinduste tegevuse. Tõsi, enamik lääne­riike keeldus tunnustamast Balti riikide annekteerimist de jure. Kuid see oli esmajoones sümboolne. 1953. aastal loodud kahte Eesti eksiilvalitsust ei nõustunud tunnustama ükski riik. Leedu ja Läti eksiilvalitsust ei loodud aga kunagi.

Ida-Euroopa langes Teise maailmasõja lõppedes Nõu­kogude Liidu mõjusfääri, mis tõi peaaegu pooleks sajandiks kaasa Euroopa poliitilise ja sõjalise lõhestatuse. Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Balti küsimus ehk nn annek­siooni mittetunnustamise poliitika üheks külma sõja strateegia komponendiks.