Bush ei kohtu Iraagis hukkunud Eesti sõdurite vanematega
«See kohtumine oleks nende poiste vanematele tunnustuseks tohutu ohvri eest, mida nad on olnud sunnitud kandma,» tunnistab kaitseväe erruläinud juhataja Tarmo Kõuts, miks oleks olnud vajalik, et Ameerika president leidnuks aja kohtumiseks Iraagis hukkunud sõdurite perekondadega.
«Ei, minu teada mitte,» tunnistas välisminister Urmas Paet möödunud reedel pressikonverentsil, kui SL Õhtuleht küsis, kas Bushi meeskond on väljendanud soovi kohtuda Nuiamäe ja Illenzeeri perega.
Kõutsi sõnul oleks selle ettepaneku pidanud Bushile tegema just Eesti pool. «Selle programmi kokkupanemisel töötab palju inimesi mõlemast riigist. Eesti pool oleks pidanud selle ettepaneku tegema, mulle oleks see väga meeldinud. Arvestades minu suhet mõlema perega – kuna mõlemad mehed hukkusid minu ametisoleku ajal –, oleks pidanud selle programmi võtma,» räägib Kõuts. Tema sõnul oleks pidanud vastava sammu astuma esimesena kaitseministeerium.
«Minult nõu ei küsitud, kaitsevägi polnud selle asjaga mingil määral seotud.»
Ka erukindral Aleksander Einselni meelest oleks Nuiamäe ja Illenzeeri vanematele Bushiga kohtumine tähtis olnud.
«Nende ohvrimeelsus oleks saanud tunnustatud ja Bush oleks saanud kaastunnet avaldada, see oleks loomulik. Samas on see ju ette teada, et see pole kerge vanematele ega presidendile, teades varasemaid mitmesuguseid reaktsioone. Mõned vanemad on olnud väga uhked oma poja üle, kes on võidelnud ühe rahva demokraatia eest, ja on ka neid, kes on sõja vastu, arvamusel, et nende poisse lollitati,» räägib Einseln.
«Võib-olla on see arutlusel olnud, me ei tea seda. Kui minu käest oleks keegi küsinud, oleksin öelnud, et tehke see ettepanek Bushile või andke talle see võimalus, kui ajakavasse mahub. Ta on siin väga lühikest aega.» Einseln kaldub arvama, et eestlased siiski ei teinud seda ettepanekut.
«Ega ameeriklased seda omapead ei tee. Eesti pool oleks pidanud panema lauale paberi, et me sooviksime, mida president teha võiks. Ütlema, et meil on siin kahe poisi vanemad… Ja siis lepitakse kokku. Olen olnud kahes sõjas Ameerika mundris ja hukkunu omastega kohtumine on kõigile pooltele väga tähtis,» räägib Einseln. «Eriti Vietnami sõja ajal, kui palju rahvast oli selle vastu. Bush on seda teinud väga hästi Ameerikas, käinud sõjaväebaasides, rääkinud sõduritega reamehest kindraliteni välja, ta on väga palju seda teinud. Ma ei ole ühtegi presidenti näinud nii aktiivselt seda tegemas. Näiteks ta on viinud mõne Iraagis käinud sõduri või mõne hukkunu perekonnaliikme kongressi ette, ta on tegelenud sellega palju,» kirjeldab Einseln Ameerika presidendi suurt empaatiavõimet.
Ekspeaminister Juhan Parts, kelle ametisoleku ajal mõlemad sõdurid Iraagis hukkusid, oletab, et ehk ei tulnud keegi korraldajaist selle kohtumise peale. «Miks mitte kohtuda, kuid seda ei saa tõsta visiidi põhiteemaks, tegu on ikkagi ajaloolise visiidiga. Ameerika presidendil on kindlasti sõnum Eesti rahvale. Ja need kaks meest, kes on andnud elu, on olnud Eesti rahva esindajad. Seega on Bushi visiit Eestisse ka sõnum nendele perekondadele,» arvab Parts.
Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko sõnul korraldas visiidi ainuisikuliselt välisministeerium, nendelt keegi nõu ei küsinud.
SL Õhtulehele on siiski väidetud, et visiidi algusjärgus oli õhus mõte, et Bush kohtub Nuiamäe ja Illenzeeri perega. Kuhu see takerdus või miks ära jäi, välisministeerium sisulist vastust ei andnud.
«USA presidendi George W. Bushi Eesti visiidi ajakava on äärmiselt tihe ja pingeline, seetõttu jäid mitmed kohtumised ja üritused visiidi programmist välja,» on ministeeriumi vastus.
Ameerika Suursaatkond jättis eile küsimusele, kas Eesti tegi Bushile ettepaneku kohtuda hukkunud Iraagi sõdurite peredega, vastamata. Nii hukkunud Nuimäe kui Illenzeeri lähedased ei ole kumbki valmis sel teemal avalikkuse ees sõna võtma. Andres Nuiamäe isa ütleb küll oma selge arvamuse, kuid palub seda mitte levitada. «Poega see tagasi ei too,» ütleb kaotusvalus Andres Nuiamäe isa.
