Danilov: inimene tahaks kogu aeg uuringutel käia, kui kusagilt midagi torkab
Olete rõõmustanud, et Eesti tervishoiusüsteem on Euroopas paremate seas. See kõlab veidi provotseerivalt, sest pigem teame lugusid pikkadest ravijärjekordadest, sellest, kuidas aasta lõpus raha ei jagu ning arstide ja õdede palgad pole piisavad.
Euroopa riikides läbi viidud uuring patsientide rahulolust tervishoiuga näitas, et Eesti on EL-i riikidest 12. kohal. Rahulolu tõusu tervishoiusüsteemiga kinnitas ka Eestis sügisel korraldatud uuring. Patsientide rahulolu on aastaga tõusnud 7%, 53-lt 60%-ni.
Ka arstide ja õdede palga osas ei ole asi enam kõige hullem – meie arstide palk on suhteliselt (mitte absoluutnumbrites) võrreldav Euroopa riikide palgaga, kus arstide keskmine on umbkaudu kaks riigi keskmist palka. Koos selle aasta 20% palgatõusuga jõuab Eesti arstide keskmine palk ilmselt kusagile 20 000 krooni kanti, mis ei tohiks enam väga lootusetu number olla.
Palk tundub muidugi alati väike olevat. Me oleme harjunud palku võrdlema Soome palkadega, kus meie arstid ja õed tööl käivad, kuid unustame selle, et Soomes kulutatakse tervishoiule ühe elaniku kohta ca 3 korda rohkem kui Eestis.
Kas see tähendab ka, et arstide lahkumine Eestist on pidurdunud?
Väga palju rohkem enam ei lahkuta ja mõned tulevad ka tagasi. See, et inimene läheb 3–5 aastaks kusagile välismaale tööle ja tuleb uute kogemustega siia tagasi, on positiivne. Liikumine jääb ka edaspidi toimuma – see on isikuvabadus ja seda piirata ei ole mõistlik .
Mille või kelle arvelt Eesti väga kokkuhoidlik ja seetõttu tulemuslik tase saavutatud on?
Me pole teinud nii palju investeeringuid uutesse haiglahoonetesse, kuna meil polnud raha. Raha hakkab nüüd läbi Euroopa Liidu fondide tulema – valmivad Tartu ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla uued hooned. Teine asi on see, et oleme suutnud maksmisviisiga tekitada olukorra, kus haigla on huvitatud ravimisest, sest maksame ravijuhtude eest. Laias laastus võib öelda, et üks ravijuhtum on üks ravitud patsient. Selline maksmisviis on suunatud haiglate tegevuse efektiivsuse tõstmisele.
Kas mujal pole see nii?
Paljud riigid on selle poole teel, aga jõukad lääneriigid on maksnud siiani nii palju, kui küsitakse, ja sellist olukorda on raske muuta. Samas ka nende eelarved ei pea enam sellistele kuludele kaua vastu. Prantsusmaal on kõige suurem osa riigieelarve defitsiidist ravieelarve defitsiit.
Mida see reaalses elus tähendab? Ravi kättesaadavus peaks Prantsusmaal parem olema kui meil?
Jah, kindlasti. Küsimus on selles, kui kaua suudetakse eelarvedefitsiiti taluda.
On riigid, kus inimesed ravijärjekordi ei tunneta, ja on teised, kus tunnistatakse ravijärjekordi. OECD andmetel ei ole neil riikidel, kus tervishoiule kulutatakse üle 9 protsendi SKP-st, erilisi järjekordi; kus kulutatakse vähem, seal on järjekorrad. Näiteks Austria, Euroopa uuringu järgi suurima patsiendirahuloluga riik, suunab tervishoidu 10 protsenti SKP-st – kaks korda rohkem kui Eesti.
Samal ajal on Suurbritannias pikemad või samasugused järjekorrad kui Eestis. Üldse korraldatakse Suurbritannias praegu tervishoiusüsteemi intensiivselt ümber, kuid seda muuta ei ole niisama lihtne, sest tervishoiukorraldus on alati seotud ka riigi ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga. Samas suunatakse Suurbritannias praegu tervishoiusüsteemi tuntavalt raha juurde ning arstide puudust lahendavad nad teistest riikidest arste sisse tuues.
Ka meie arste on Suurbritannias töötanud ja töötab praegugi. Ainult puusaproteeside ja silmakaeoperatsiooni järjekorrad on meil pikemad. Nende lühendamine on üheks Haigekassa prioriteediks. Olulist rahaprobleemi muude järjekordade puhul kui need kaks pole – küsimus on rohkem haiglate võimsuses.
Kuulge – ei ole meil ikka sugugi tervishoius kõik nii ilus! Kas või patsientide organisatsioonid ei ole meil sugugi tugevad?!
See on tõsi, aga kodanike hääl ei kosta meil üheski sektoris eriti välja, peale Delfi. Samal ajal hakkavad patsientide organisatsioonid oma rollist aru saama.
Teie jaoks on üldpilt selge, mida tahate? Et kui soovite vähiravi parandada, siis panete uutele ravimitele heldema hinna?
Mitte otseselt heldema hinna, vaid võtame nii palju kui võimalik uusi ravimeid teenuste nimekirja. Täna me eelistame vähiravimeid, kuna suremus kasvajatesse on kõrge. Uued ravimid on aga kallimad ja nii on ka ravimine kallim. Kõiki uusi ravimeid, mida Euroopas tunnustatakse, ei suuda me siiski kohe nimekirja võtta.
Kas see aeg on nüüd ka möödas, nagu oli palju räägitud Marge Valdmanni juhtum, kus õige ja vajaliku ravimi nimekirjasaamine venis? Kas ravim jõuab Eestis nüüd kiiremini raviminimekirja?
Jah, see on möödas, aga eelkõige sõltub ravimi kasutuselevõtmine sellest, kui tõenduspõhine ravim on. Neid otsuseid ei tehta väga kiiresti, sest uue ravimi omadusi uuritakse põhjalikult.
Aga takistust raha tõttu enam ei tule?
Ei, takistust enam ei tule.
Süsteem püüdleb selle poole, et need, kes praegu arstiks õppima lähevad, teavad, et 10 aasta pärast ootavad neid ees väga head tingimused Eestis töötamiseks?
Selle poole oleme püüelnud. Meil on 1000 elaniku kohta sama palju arste kui Soomes või Rootsis, aga meil on kaks korda vähem õdesid. Sealt see probleem tulebki, et meil on inimesi meditsiinis puudu. Arstid peavad seepärast ka õdede tööd tegema.
Kas õeks õppimise vastu huvi ikka on?
See kasvab ja neid riiklikke kohti ostetakse ennaktempos juurde. Arstiteaduskonda on juba täna kahe ja poole kordne konkurss.
Kui õdede kvalifikatsioon kasvab, peavad nad ka arstiga samaväärset palka saama hakkama?!
See on juba palgaläbirääkimiste teema. Selles ei tahaks ma oma arvamust avaldama hakata. Õe palk on tõusnud proportsionaalselt arsti palgaga.
Võitluses palkade pärast kõneldakse siiski eelkõige arstide palkadest?!
Jah, arstide hääl on ühiskonnas tugevam ja nende organisatsioonid mõjuvõimsamad.
Õdesid on samamoodi Eestist lahkunud ja nad alustasid äraminemist isegi varem kui arstid.
Seda muidugi. Aga me tunnetame seda vähem – meil kõigil on ju oma tuttavad arstid, mitte oma õed. Palk on väga oluline, aga kui töötingimused paranevad – mis on sama oluline –, siis paraneb ka olukord.
See teema, et haiglaid peaks veel kinni panema, on ilmselt nüüdseks samuti päevakorrast maha võetud?
Ei pea kinni panema. Keerulisem teenus liigub keskustesse, jättes maakonnakeskustele päevaravi ning plaanilised operatsioonid. Ka hooldusravi osakaal suureneb. On ka selline tendents, et suurematest keskustest lähevad arstid väiksematesse opereerima. Suurtes pole nii palju operatsioonitube jms ning nii lähebki Tallinna suure haigla arst Haapsallu haapsallaste plaanilisi operatsioone tegema. See on täiesti positiivne. See on ju ka haigele mugavam. Meil on iga 70 km taga aktiivravihaigla ja see süsteem toimib. Ühe tunniga peab haiglasse jõudma. See on meil arengukavas 2001. aastast saadik.
See oli see kurikuulus rootslaste tehtud arengukava?
See oli väga hea arengukava. Ma loen seda ikka vahel.
Enamikul inimestel on meeles, kuidas rootslased tahtsid kogu Eesti tervishoiusüsteemi hävitada. Mis tegelikult on juhtunud?
Tegelikult on 90 protsenti sellest kavast ellu viidud. Kui hoolega mõtleme, siis 1995. aastal oli Eestis 120 haiglat. Esimene suur kinnipanek oli 1996, kui paljud väiksed haiglad tehti hooldekodudeks. Teine suur muutus oli 2001-2002, kui näiteks Lihulas või Märjamaal rajati hooldusravihaiglad. Suur muutus oli siis Tallinnas, kui 17 haiglast sai neli. Need enamasti liideti, aga mõned majad pandi ka kinni ja neid praegu veel müüakse. Praegu on 50 haiglast 19 aktiivravi- (maakondades) ja regionaalhaiglad. Ülejäänud 21 on hooldusravihaiglad.
See on optimaalne?
Enam-vähem. Liiga kaugele ei saa haiglaid inimestest ka viia. See on turvatunde küsimus.
Kui hull on probleem perearstide puudusega? Väikestes kohtades on raske?
Väga hull pole, aga väikestesse valdadesse, kus nimistu väike, on neid raske saada. Keskmine nimistu suurus on natuke üle 1600 elaniku, ja kelle nimistu on alla 1200, neile maksame ikkagi 1200 eest, et perearst saaks väiksemas kohas või saarel ka 400 patsiendiga toimida. Et ikka väike boonus oleks, et arstil oleks huvi tegevuse vastu väikses kohas. Väike kasum on motiveeriv. Oluline on, et patsientide arvelt kasumit ei suurendataks.
Kas julgete väita, et perearstid seda ei tee?
Julgen küll.
See on ka üks müütidest olnud?
Müüt on selline, et kui perearst ei saada uuringule, siis seepärast, et ta saab uuringuraha võrra vähem palka. See ei ole nii. Uuringuraha on selline summa, mida perearst ise kunagi ei näe, uuringu eest esitab arve Haigekassale raviasutus ja selle maksab Haigekassa. Miks arst ei saada kogu aeg uuringutele – ta ilmselt ei pea seda vajalikuks. Aga inimene tahaks kogu aeg uuringutel käia, kui kusagilt midagi torkab. See on puhas patsiendi-arsti suhe, mida riik reguleerida ei saa. Kuna terviseteadlikkus on inimestel suurenenud, siis tahaks iga pistet küljes kompuutris kontrollida lasta.
Kas sellist tagasisidet olete saanud, et kui eesti inimesed on mujal elanud ja teistsugust tervishoiusüsteemi tunda saanud, siis võrdlevad nad seda Eesti omaga?
Ma muidugi kuulan neid asju hoolega. Soome reporter Eestis andis kuu aega tagasi raadios intervjuu ja seal vastas ta küsimusele, mis on Eestis parem kui Soomes, et see on tervishoiusüsteem. Soomes ei ole patsiendid täielikult vabad liikuma, saad minna ainult oma haiglapiirkonna haiglasse
Räägite haiglate osas iseseisvusest ja läbipaistvusest, aga kui üritasime haiglatelt uurida nende kasumlikkuse ja preemiate kohta, siis ei tahtnud nad kõik just väga konkreetselt vastata?!
Läbipaistev on maksmine, meie poolt vaadates. Saime viiendat korda parima finantsaruande preemia avalikus sektoris. Aga haiglad on meil iseseisvad juriidilised isikud ja nad saavad otsustada, milliseid andmeid avalikult teada annavad.
Siis ei ole ju nii läbipaistev süsteem?
Kõigis riiklikes uuringutes palkade jms kohta peavad nad osalema, aga preemiate maksmist ei pea nad täielikult näitama. Nad ei ole avalik sektor.
Võib-olla te täpselt ikkagi ei tea, kui palju haiglad raha vajavad?
Lepingus kokku lepitud summaga peab haiglajuht hakkama saama. See on mõistlik: kui haigla juhile on antud haigla juhtida, siis saab ta seda iseseisvalt teha. Samamoodi on juhtimise probleem see, kas haiglas saab töötajatele toetust maksta või mitte. Normaalses asutuses ikka makstakse preemiat ja toetusi – personali peab ka motiveerima. Selle otsuse teeb haigla juht.
