Tihti on kuulda, et tööle minek ja tulek võtavad autodest ummistunud tänavate ja täistuubitud busside tõttu liialt palju aega. Miks siis mitte kasutada igapäevaseks liiklemiseks jalgratast ja võtta koju või tööle sõitu kui igapäevast meeldivat treeningut.

Samuti on jalgratas liiklemiseks väga hea alternatiiv neile, kellel pole juhilube ning ometigi tahavad omada sõiduvahendit.

Nädalavahetustel ongi juba meeldivalt palju jalgrattureid liiklemas Pirital, Rannamõisa teel, Paldiski maanteel ja teistes kohtades, kuhu linn on suutnud maha märkida jalgrattateed.

Millegipärast pole aga tööpäeva hommikuti näha samal hulgal rattureid magalarajoonidest kesklinna suundumas ja õhtul vastupidi. Kindlasti on probleemiks korralike jalgrattateede ja -parklate puudumine, ent rattaga saab ju sõita ka sõiduteel ning liiklemiseks saab valida väiksema liikluskoormusega tänavaid.

Neile, kes pole julgenud jalgrattaga kesklinna tulla, võib julgustuseks öelda, et seoses ratturite arvu suurenemisega on ka autojuhid hakanud jalgratturitesse arvestavamalt suhtuma. Kui ise tähelepanelik olla ja liikluseeskirju järgida, saab ka kesklinnas edukalt rattaga liigelda.

Mida rohkem inimesi tuleb ratastega kesklinna, seda selgemini hakkab jalgratturite probleeme nägema linnavalitsus ja loodetavasti võetakse ette meetmeid olukorra parandamiseks.

Ka tööandjad võiksid ju näiteks autosõidu kompenseerimise asemel ehitada jalgrattahoidja või isegi osta töötajatele jalgrattad. Võibolla oleks ka töö produktiivsem, kui lõuna ajal üks turgutav ring jalgrattaga linna peal teha.

Ardo Pajur on rattakuller

HANS LILLEMETS: Ratturid ei oska linnas käituda

Ratturite vastu ei ole mul iseenesest midagi, kuid mind häirib nende anarhistlik käitumine liikluses ning trügimine sinna, kus ei ole nende koht.

Ühelt poolt soovivad nad justkui, et autod arvestaks nendega liikluses kui võrdsete partneritega, kuid teiselt poolt lubavad nad endale asju, mida ükski neljarattaline endale lubada ei saa. Ei ole põrmugi lõbus, kui rattur sõidab autoteel ja keerab end järsku vöötraja juures üle tänava, nagu oleks ta jalakäija. Kui ta soovib kasutada sebrat, siis peaks ta tegema seda sarnaselt jalakäijaga ja sadulast maha ronima ning ratast käekõrval veeretama.

Tõele näkku vaadates – ega see Tallinn mingi erilise ratturisõbralikkusega ei hiilga ka.

Neid rattateid võib ju ehitada, kuid isegi paadunud autosõitjana tunduvad need mulle üpris rattavaenulikud ning ei soosi suveks auto ratta vastu vahetamist.

Läbimõeldult projekteeritud ning turvaliste rattateede puudumisel sebivadki ratturid kas sõidu- või kõnniteel teiste liiklejate vahel ringi. Samas ütleb seadus, et kui jalgrattatee on olemas, siis tuleb ratturil seda kasutada, aga mitte sõiduteel sõita.

Ratturid võiksid oma õiguste eest rohkem võidelda. Näiteks Kölnis panin tähele, et rattateed olid oma tee osas teise värviga kaetud või teist värvi kividega laotud ning paar korda lasid nad mulle kella, kui nende tee poole peale astusin. Piirid olid täpselt paika pandud ja iga liikleja teadis, kus tema koht on.

Kui Tallinna liiklus samuti paigas oleks, siis kaaluks ehk endalegi ratta ostmist ning suvel sellega liiklemist.

Hans Lillemets on autostunud linlane