Eelmise nädala „Ringvaates” tekitas elevust kunstiakadeemia tootedisaini esimese kursuse tudengite välja mõeldud tõukekelkude võistlus. Võiduajamisel tuli esimeseks Henry-Hermann Stahl oma sportlikul üheuisulisel kelgul, mis libises kõige paremini. Uurisime lähemalt uudse disainiga lumesõidukite loomislugu disaineritelt ja juhendajatelt endilt. Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhatajal professor Heikki Zooval on hästi meeles, kuidas teda lapsena talviti ikka tõukekelguga lasteaeda viidi, niisamuti viis ta hiljem oma lapsi. Kuna viimased talved on olnud lumised, tekkiski idee taasluua omal ajal populaarse tõukekelgu eeskujul, kuid vahepeal arenenud tehnoloogiat ja uusi materjale kasutades uudne lumel liikumise vahend. Heikki Zoova sõnul on tõukekelk lumisel talvel vägagi praktiline liikumisvahend nii maal paksu lume sees kui ka linnas, kus lumest lahti lükatud teed on jäätunud ja libedad. Kelku on eriti hea kasutada maakohtades, väike- ja äärelinnades poeskäimiseks või laste vedamiseks (istme ja kahe uisuga kelk), samuti näiteks sõbrale külla sõitmiseks (uudsed kiired üheuisulised kelgud). Kursust, kellele oli selline tõukekelk esimene disainiülesanne, juhendas kunstiakadeemia õppejõud Raivo Bristol.

Disainitudeng Kristian Edingu eesmärk oli luua võimalikult kerge ja suurt kiirust võimaldav sportlik kelk, mis näeks ühtlasi stiilne välja. Inspiratsiooni sai Kristian trenažöörist. Algul oli kelgule mõeldud ette korv ning materjalina oleks disainer soovinud ohutuse ja kerguse huvides kasutada alumiiniumi, ent kooli poolt tudengitele hangitud teras osutus samuti sobilikuks, kuna see ei muuda kelku liiga raskeks. Kelk SpeedSledge, mis on mõeldud sõitmiseks püstiasendis, näeb kahe uisu ja kõrgete käetugedega tõepoolest välja nagu trenažöör – kerge ja sportlik. Lisafunktsioonina saab kelgu pikkust reguleerida kasutaja järgi. Oma kelgu sihtrühmale Kristjan piiranguid ei sea ja ütleb, et kelguga võivad sõita kõik, kellel jalad kannavad ja kellele meeldib talvesport. Kelk on eriti sobilik jääl sõitmiseks, ent paksema lume korral on võimalik alla panna laiemad jalased. Kristiani kursusekaaslase Henry-Hermann Stahli esmane idealistlik visioon oli ühe uisuga ja ilma liigendita tõukekelk, ent katsetamisel see noore disaineri sõnul ei toiminud.

Kelgu juures pidas Henry oluliseks mugavust, kergust, lihtsalt käsitsemist ja sobivust kõigile, olenemata kelgu kasutaja pikkusest, kaalust ja vanusest (reguleeritav juhtraud). „Pidin kelku disainides arvestama mugava käsitsetavusega, mis on oluline tänapäeva disainitoodete juures,” sõnas Henry. Valminud kelk on disaineri sõnul üheuisuline tõukekelk, mis liigendub esiosast kaheks. Käepideme kõrgus on reguleeritav ja juhtraud kokkupandav, et seda oleks parem transportida ja hoiustada. Jala puutepunkt kelguga on disainitud nii, et kelgul oleks mugav seista ja liuelda. Oma kelgu kasutajana näeb disainer sportliku elustiiliga inimest, kes suvel sõidab jalgratta ja talvel kelguga. „Kelk on eriliselt sobilik ajaviiteks looduses ja heas seltskonnas,” lisas ta. Kõige sobivam temperatuur Henry disainitud kelgule on miinuskraadide vahemik nullist kümneni, mil uisutalla all tekib hõõrdumisel vesi. „Madalamatel temperatuuridel on liikumine raskendatud. Samuti ei sobi pehme lumi, kus uisutald vajub läbi lume,” selgitas autor ise.

Sõit lainelaua või ühe suusaga

Tootedisaini eriala tudengi Triin Koppeli laiapõhjaline ja jalastega varustatud kelk on professor Heikki Zoova sõnul hea kombinatsioon kelgust ja uiskudest, mis võimaldab liikuda nii jääl kui ka lumel. Tõukekelk on mõeldud sportimiseks ja lühemate vahemaade läbimiseks. Triinu esialgne eesmärk oli muuta kõigile tuntud tõukekelk lihtsamaks ja nüüdisaegsemaks. Kelgu põhjaks oleva laua kuju on tuletatud lainelaua kujust. Disainer pidas esmatähtsaks, et libisemine oleks hea ja midagi kelgu tõukamist ei takistaks. Kuna Triinu disainitud tõukekelk on lihtsalt kokkupandav (allalastav käepide), siis on seda ka mugav transportida ja hoiustada. „Kelguga on sobilik sõita järvejääl ning kinnitambitud lumel,” selgitas disainer. „Lauaga ühendatud jalased ja ülestõstetud ninaosa võimaldavad sõita aga ka paksemas lumes.” Disainitudeng Ragnar Plinkner lähtus tavalisest tõukerattast, asendades rattad suusaga. „Selliseid modifikatsioone on maailmas palju tehtud, kuid kõik variandid, mida näinud olen, on olnud kahe suusaga,” selgitas Ragnar oma valikut.

Kahe suusaga variandi puhul võimaldab esimene suusk kelku keerata paremale ja vasakule. Ragnar aga otsustas ühe pika suusa kasuks, kelku saab juhtida sarnaselt lumelauaga küljelt küljele kallutades. Kelgu disainimisel oli eelkõige oluline toote lihtsus ja libisemisvõime. Lumehangedesse uppuvas Tallinnas ringi sumbates muutus kelgu disainimisel disaineri jaoks tähtsaks ka kelgu kompaktsus ning võimalus seda kiirelt kokku pakkida ja kõikjale, ka bussi kaasa võtta. Seetõttu on kelk sportlikumat laadi, ilma istme ja pagasikorvita. „Kuna minu kelgul pole jalaseid, siis saab sellega sõita nii kõvaks tambitud lumel kui ka vähe pehmemas lumes,” rääkis Ragnar. „Eelis jalastega kelgu ees ongi see, et paksemas lumes ei upu suusk ära, nii nagu juhtub jalastega kelguga.”

Kelguga poodi ja lõbusõidule

„Algne inspiratsioon tuli abivahenditest, mida kasutatakse uisutamisel, kui inimene alles õpib,” ütles oma kelgu kohta disainitudeng Mihkel Mäll. „Idee oli teha võimalikult kerge kelk, millel oleks metallkonstruktsioon ja muu plastikust või vineerist, sest ma soovisin, et kelguga saaks vedada nii inimesi kui ka pakke.” Seega oli vaja jälgida, et kelk ei tuleks liiga raske ega suur, ent siiski võimalikult tugev, ja et seda oleks lihtne kasutada, mugav kokku panna ja transportida. „Kelk on disainitud kasutamiseks üle 12-aastastele, sest see on suur ja väiksematel lastel on seda natukene raske lükata,” sõnas disainer. „Kelk on sobilik rahulikuma elustiili harrastajale: matkamiseks, poes-käimiseks või lihtsalt talviseks transpordivahendiks, sest nii kõnniteedel, autoteedel kui ka külavaheteedel on kelguga väga hea liigelda.” Mihkel-Emil Mikk disainis oma kelgu just nimelt lastele mõeldes – et see oleks piisavalt raske (ei läheks ümber), turvaline ja et sellega saaks sõita nii paksu lume sees, jääl kui ka mäest alla. Painutatud vineerist kereosa ning terasest jalaste ja käepidemega kelk on disainitud ühtlasi lapsevanema huve silmas pidades – et vanem saaks kelgul istuvat põnni paremini lükata, on käetoe kõrgus reguleeritav.

•• Kas tõukekelk on linnas pigem moe- või tarbeese?

Kunstiakadeemia professor Heikki Zoova

•• Tõukekelk on vägagi praktiline näiteks laste transportimisel ja kottide vedamisel.

Tudeng Triin Koppel

•• Lumerohketel talvedel on tõukekelk linnas pigem tarbeese – sellega on mugav sõita lühikesi vahemaid. Samuti ei pea muretsema parkimise pärast – tõukekelgu võib lukustada tavalise jalgrattalukuga posti külge või kokku panna ja kaenlasse võtta. Tõukekelk on linnas autole kindlasti tervislik alternatiiv.

Tudeng Ragnar Plinkner

•• Pigem tarbeese, ent see sõltub palju kelgu funktsionaalsusest. Lumest koristamata Tallinnas oleks sellega väga hea edasi liikuda, tunduvalt mugavam kui põlvini lumes sumbates.

Tudeng Mihkel Mäll

•• Linnas pigem tarbeese, sest kui inimesed sõidavad suvel ühest kohast teise jalgrattaga, siis talvel on rattaga sõitmine keeruline ja ohtlik. Tõukekelk on väga asjakohane talvesõiduk.

Tudeng Mihkel-Emil Mikk

•• Talvistes oludes on tõukekelk liikumisvahendina täiesti arvestatav, ent pigem liikluse mõttes vaiksemas äärelinnas ja maal.

Tudengid Henry-Hermann Stahl ja Kristian Eding

•• Linnas kipub olema pigem moeese. Praktiline väärtus tuleb esile maal, väike- ja aedlinnas.