Saarma kommentaar:

"Tahan rõhutada, et loomulikult tunnen ennast süüdlasena selles loos, et ei osanud konkreetses olukorras patsiendiga adekvaatselt suhelda ning Talle kohe parimal võimalikul moel abi pakkuda. Olen seda tunnistanud ja patsiendi ees vabandanud. Kinnitan veel kord, et kõik õigustatud ja põhjendatud kulud me kompenseerime, selles osas meil patsiendiga dialoog jätkub. Arusaadavalt on see dialoog meil keeruline, aga pingutame selle nimel, et kehvas olukorras saavutada parim võimalik lahendus.

Mul on raske isiklikult midagi lisaks öelda tekkinud tüsistuse kohta. Tean, et operatsiooni teostama minnes tahtsin Talle pakkuda abi kõige paremal võimalikul moel. Mul on patsiendist kahju Talle tekkinud ravitüsistuse tõttu. Olen viimase 1,5 aasta jooksul otsinud vastust küsimusele, kas on olemas lahendus, mis aitaks 100% välistada sellise tüsistuse tekkimise võimaluse, kuid tänaseni ei ole leidnud garantiid, mis seda teha lubaks. Seejuures olen suhelnud paljude kogenud kolleegidega nii Eestist kui välismaal ning käinud täiendkoolitustel erinevates keskustes.
Tervishoius ei ole alati võimalik vältida tüsistuste tekkimist kõigi seniste teadmiste rakendamisel - ent arusaadavalt ei paku see patsiendile lohutust. Ravikvaliteedi komisjoni otsust lugedes jääb mulle alles teadmine, et kui ma oleks suutnud vältida üles loetletud puudusi, et ka see ei oleks välistanud tüsistuse tekkimise võimalust s.h avatud lõikus, millele viidatakse, kuid mille puhul konkreetse tüsistuse risk jääb alles.

Võin kinnitada, et olen juhtumist õppinud ja möönan, et patsiendid vajavad aktiivsemat nõustamist ja tugevat toetust ravi järel, sõltumata ravi edukusest ning me peame seda kindlasti arvestama."