Eesmaa, Mihkels, Velman: ETV-s polnud mingit Eesti-vastast malevat
18 aastat tagasi, Eesti Vabariigi 70. aastapäeval kirjutatud dokumendid on väga hea näide sellest, kui raske pähkel on Eesti lähiajalugu.
Riigiarhiivis on säilinud dokumendid, mis näitavad, kuidas 1988. aasta 24. veebruaril moodustati kommunistliku partei käsul tollases Eesti Televisioonis ja Eesti Raadios n-ö ideoloogiamalev, et suunata inimesi “õiges suunas mõtlema”.
Dokumendi järgi määrati teiste hulgas ideoloogiamalevasse tänased tuntud poliitikud: riigikogu liikmed Enn Eesmaa ja Vladimir Velman ning Tallinna Mustamäe linnaosa vanem Kalle Mihkels.
Kõik kolm väidavad, et ei tea asjast midagi ning et parteikomitee sekretär mõtles maleva paberil välja.
Uskumise asi: kes usub paberit, kes usub tollaseid tippajakirjanikke, tänaseid poliitikuid. Mida usutakse 100 aasta pärast?
18 aastat tagasi, 1988. aastal oli iseseisvuspäeva tähistamine ikka veel üsna julge tegu, sest veel toimis nõukogude võim ning Eesti NSV-d juhtis Karl Vaino. Ometi oli selleks ajaks toimunud esimene Hirvepargi miiting Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval, 23. augustil 1987 ning Tartus olid Tartu rahu aastapäeval lehvinud juba sinimustvalged lipud.
Eesti Päevaleht avaldab dokumendid ning asjaosaliste kommentaarid.
Sekkuda väitlustesse, kaitsta partei positsioone
Eesti Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee parteikomitee koos-olekute protokollid 1988. aastast (ERAF. 8460, nim. 1, s. 106)
Protokoll nr 43, 8. veebruarist 1988. a, kohal 13 inimest
Päevakorras:
/-/ 2. Ajutise ideoloogiamaleva loomisest.
Kuulati K. Kasikovi (parteikomitee sekretäri – toim) informatsiooni, et EKP Mererajooni Komitee on andnud komitee parteiorganisatsioonile ülesande, moodustada ideoloogiamalev.
K. Kasikov: Selline malev loodi 1987. a novembris Läti NSV-s, et neutraliseerida ekstremistlike gruppide tegevust avalikes kohtades, eriti vabariigi 70. aastapäeva puhul (18.11.1987 – Lätis, 24.02.1988 – Eesti NSV-s). Meile on tehtud ülesandeks luua 20-liikmeline ideoloogiamalev. Selle ülesandeks on võtta operatiivselt osa ekstremistlike gruppide (MRP-AEG, Elu Sõna jt) organiseeritud kogunemistest, aktiivselt sekkuda sõna jõuga väitlustesse, kaitsta parteilisi positsioone.
Otsustati kinnitada ajutise ideoloogiamaleva koosseis osa-võtuks 24. veebruaril 1988. a Eesti Vabariigi aastapäeva üritustest (lisa 2).
Lisa 2
Eesti NSV Tele-Raadiokomitee ajutine ideoloogiamalev osa-võtuks 24. veebruaril 1988. a Eesti Vabariigi 70. aastapäeva üritustest.
Kusta Reinsoo – maleva komandör
Voldemar Lindström – maleva komandöri asetäitja
Lembit Siimaste – maleva komandöri asetäitja
Avo-Rein Tereping – maleva komandöri asetäitja
Eesti Televisiooni töötajad, maleva liikmed:
Kalle Mihkels, Enn Eesmaa, Toivo Köster, Vello Reili, Vladimir Velman, Mart Tuisk
Parteikomitee koosoleku protokoll nr 44 17. märtsist 1988. a, kohal 13 inimest
/-/ Otsustati:
tänada komitee ajutise ideoloogiamaleva liikmeid 24. veebruaril 1988. a rahvakogunemisel poliitiliselt õige suuna andmise eest ning lugeda ideoloogiamaleva tegevus lõpetatuks.
Mingeid selliseid ülesandeid meil polnud
Kalle Mihkels, Mustamäe linnaosa vanem
Usun, et “ideoloogiamalev” sündis vist ainult palgalise parteikomitee sekretäri Karl Kasikovi peas ja tema treitud paberites. Tegemist on endise Tallinna komsomolijuhiga, kellele pärast komsomolieast väljakasvamist leiti tele-raadiokomitees soe koht. Pidevalt naeratav ja napsi armastav Karla – nii teda hüüti – käis tele- ja raadiomajas ringi, patsutas igaüht õlale ja püüdis teha nägu, nagu ajaks mingit tähtsat asja. Ega temaga suurt tegemist tahetud teha.
Televisioonis ja raadios loodi juba mitu aastat varem küll rahvamalev, s.o avalikku korda kindlustavad ühiskondlikud patrullid. Nii oli kõigis Tallinna asutustes ja ettevõtetes. Töötasin sel ajal programmi peadirektori asetäitjana ja tegin ka õigussaateid. Nii et juba ametikoha järgi pidin rahvamalevlaseks hakkama. Mäletan, et ka 24. veebruaril 1988. a saadeti meie rahvamalevlased tänavale “korda kindlustama”. Seekord Tammsaare ausamba juurde, kus pidi toimuma rahvuslaste miiting.
Mingit “kaitsta sõna jõuga parteilisi positsioone või neutraliseerida natsionalistlikke gruppe” ülesannet keegi meile ei andnud. Isegi käesidemeid seekord mitte. Mäletan, et läksime ühe kolleegiga kohale ja seisime kusagil väljaku servas. Rahvast oli tulnud kokku palju. Olime seal ehk tunni ringis, siis läksime telemaja kohvikusse ja võtsime Eesti Vabariigi aastapäeva terviseks väikese konjaki.
Ei avaldanud selle eest meile keegi mingit tänu ja ju polnudki millegi eest avaldada. Peagi suri ka rahvamalev oma loomulikku surma, tuli loomeliitude kongress, kus ka osalesin, öölaulupeod ja 20. august 1991.
Parteisekretär mõtles maleva ise välja
Enn Eesmaa, riigikogu liige
Ei mäleta, et selline malev oleks kunagi eksisteerinud. Olemas olid rahvamaleva ETV liikmed, kelle hulka mina ei kuulunud. Tollane parteisekretär võis ideoloogiamaleva oma aruannete sisustamiseks ise välja mõelda. 24. veebruaril 1988 olin ETV programmidirektori asetäitja ning tõenäoliselt tegelesin oma põhitööga, s.t ETV programmi probleemidega. Mingitel ideoloogiamaleva üritustel ma loomulikult ei osalenud. Samuti ei meenu mulle, et maleva liikmetele oleks parteilist tänu avaldatud. Kui minu nime selles kontekstis kasutati, siis nähtavasti ainult seoses mu tollase põhitööga.
Nagu öeldud, ei osalenud ma mingis malevas ega patrullinud tänavatel. Kui ma oleks keeldunud ettepanekust kuuluda mingisse ideoloogiamalevasse (juhul, kui see tehtud oleks), või-nuks ma oma töökoha kaotada ning tulevase telekarjääri suure kahtluse alla seada.
Kui võiks soovida, oleksin rõõmuga sündinud mõniküm-mend aastat hiljem. Nagu need, kellele see õnn on osaks saanud. On hoopis iseasi, kuidas need inimesed oleks meie asemel neis tollastes oludes käitunud.
Mina olin “Aktuaalse kaamera” peatoimetaja, Kalle Mihkels aga peatoimetaja asetäitja, kui NSV Liidus putš algas, toimus ja lõppes. Kuidas mina ja mu kolleegid sel ajal käitusime, on kõigile asjast huvitatuile teada. Sellest on tänaseks isegi mängufilm tehtud. Selle kõige kõrval analüüsida mingeid olematuid, kellegi aruannete jaoks aastal 1988 välja mõeldud ideoloogiamalevaid on pehmelt öeldes kentsakas, kuigi teisalt vägagi arusaadav. Sest ega ideoloogiline võitlus ole Eestimaalt kuhugi kadunud.
Kuulen esimest korda sellisest malevast
Vladimir Velman, riigikogu liige
Ma kuulen esimest korda sellisest malevast. Olen elus olnud kahes malevas – 23. keskkooli pioneerimalevas ning üliõpilaste ehitusmalevas. Aga ideoloogiamalevast ei oska ma midagi öelda, kuulen sellest teie käest esimest korda. Ma ei oska midagi arvata, kuidas minu nimi sinna nimekirja võis sattuda. Võib-olla mind lihtsalt pandi sinna kirja, kuna olin ikkagi venekeelsete saadete juhtkommentaator. Mul olid parteikomitee sekretäri Kasikoviga väga rasked suhted, kuna ta põhjustas 1968. aastal raske liiklusõnnetuse ning ajas selle minu kaela.
Raske on 18 aastat hiljem midagi öelda
Indrek Jürjo, ajaloolane
Ilmselt oli see ideoloogiamalev väga ajutine moodustis, mis võis üsna formaalne olla. Oluline on teada, mida maleva liikmed konkreetselt tegid. Dokumentide põhjal ei oska ju öelda, kui tõsiselt nad tegutsesid. See oli Karl Vaino aja viimane pingutus. Mäletan ise meeleavaldustes osalemisest, et päris võimsad massid osalesid ning neid masse püüti kanaliseerida kuhugi siseruumidesse.
Ilmselt pidi ka ideoloogiamalev midagi sellist tegema.
Silma hakkab, et pole märgitud Mati Talviku nime, kes oli 24. veebruaril 1988 Tallinnas Tammsaare pargis ideoloogiline põhistaar, segades meeleavaldust.
