Homme, 30 aastat hiljem asuvad samale rännakule kümme Eesti mägironijat. „Ei ole kuulda olnud, et keegi seal vahepeal käinud oleks,” sõnas üks grupi liikmetest Kristjan-Erik Suurväli. 1982. aastal mäele viidud tipuplaadile loodetakse seekord kaaslasteks viia ülikooli lipp, tekkel ja sõrmus.

„Raskeks teeb tõusu see, et mägi asub tsivilisatsioonist kaugel,” rääkis Suurväli. Häda korral võib abi saabumine Tadžikistani sõjaväekopteriga võtta päevi. „Sisseminek on jala.” See tähendab kolmepäevast jalgsimatka 3300 meetri kõrgusel. Sealt edasi ootab juba ettearvamatu liustik. Ainus info olude kohta on mõne aja eest tehtud fotod. Ilma mägedes ei tea muidugi kunagi suurt ette.

Ka eelmine kord ei olnud kerge. „Väljavalitud piirkond asus harilikest matkateedest nii kaugel, et peale kaardi polnud me sealsete mägede kohta midagi näinud. Tuli välja otsida sobiv mägi ja valida kauneim tõusutee,” kirjeldab esimest tõusu 1982. aastal ajakirjas Horisont Pamiiri-ekspeditsiooni ülem, füüsika-matemaatikakandidaat Enn Saar.

See tähendas, et kuu aega varem tuli kohale saata luurerühm, kelle ülesanne oli Tanõmasi liustikusõlm põhjalikult läbi käia ja palju fotosid teha. Telgis seati üles fotolabor ja õhtusel koosolekul saidki plaanid selgeks.

Militaarne sport

1. augusti hommikul asus baaslaagrist teele kaks rühma. Alfred Lõhmuse grupp pööras vasakule, tulevase Parrot’ tipu poole, Kalev Muru oma paremale. „Järsk, vaevalt seinal püsiv lumi oli õhukese kooriku all pulbritaoline ega pidanud astmeid ja ronimise asemel tuli ülesmäge lausa ujuda,” kirjeldab Saar.

3. augustil käristas raadioeetris aga kaks kuuehäälset juubelduskoori: tipud said vallutatud! Mõlemas kuueliikmelises seltskonnas oli ka üks naine: Helme Suuk Parrot’ tipus ja Anu Kallavus Tartu Ülikooli tipus.