Eesti arst asendab lagunenud hamba uue pärishambaga
Hambaarst Janne Tiigimäe-Saar asendab juba paar aastat patsientide katkiseid hambaid tervete tarkusehammastega. Hamba siirdamine sobib eelkõige noortele kahekümnendates inimestele, kellel lõikumata tarkusehammas alles areneb. Odavam päris hamba siirdamine jääb siiski ka tulevikus kunstjuurte istutamisele populaarsuselt alla, kuna on riskantsem.
Lõikumata tarkusehambaid igemesügavustes ei kasutata mälumiseks. Need põhjustavad igasuguseid hädasid põletikulisest valust kuni selleni, et lükkavad ruumipuuduses teised hambad puseriti. Toitu närime peamiselt tarkusehamba naabrite ehk purihammastega, mis kuluvad ka sellevõrra rohkem ja kipuvad lagunema. Aga mis juhtuks, kui lagunenud purihammas välja tõmmata ja terve tarkusehambaga asendada?
Egle oli üks esimestest noortest patsientidest, kelle peal paar aastat tagasi Tartus hamba siirdamist katsetati. Tema sõnul on oma hammas kindlasti parem kui kunstlik. „Operatsioon sai ühe korraga tehtud. Alguses oli küll võõras tunne. Mõned kuud andis uus hammas tunda ja selle suupoolega ei tohtinud mäluda. Aga poole aastaga see tunne kadus. Praegu pole enam mingit vahet, söön rahulikult porgandit. Ta on natuke suurem kui teised hambad, aga seda pole aru saada, kui just kellelegi ei näita. Loodan, et hammas jääb igavesti alles,” lausus ta.
Üks aktivist
Eestis tegeleb hammaste siirdamisega aktiivselt üks inimene, hambaarst Janne Tiigimäe-Saar. Praktikat on tal kaks ja pool aastat ja patsiente kokku olnud kolmekümne ringis. Tema põhitöö on näo-lõualuukirurgia. Suure osa sellest moodustab noorte inimeste põletikuliste tarkusehammaste opereerimine. „Huvi hamba siirdamise vastu tekkis siis, kui patsiendil oli lisaks tarkusehamba probleemile ka lagunenud purihammas, mis vajas samuti eemaldust. Sellistel puhkudel lendas terve tarkusehammas mul eriti raske südamega prügikasti,” nentis Tiigimäe-Saar.
Julgust teemaga tegelemiseks andis traumadega kokkupuutumine, kus tihti tuli replanteerida ehk tagasi panna väljakukutud või -löödud hambaid. „Patsiendi jaoks ei saa hamba siirdamine olema mingi kullaauk, et lihtsalt topid tagasi ja jääb. See tähendab pikaajalist järelevalvet ja enamasti varem või hiljem ka siiratud hamba ravi,” toonitas Tiigimäe-Saar.
Hambaarstide hulgas pole see protseduur tema sõnul levinud, kuna on suhteliselt tehnikatundlik ja vajab head meeskonda: lisaks kirurgile ka juureravi spetsialisti. „Varem olen kuulnud Eestis vaid üksikutest siirdamise juhtumitest. Kirjandust selle meetodi kohta liigub vähe ja õpikutes pole samuti seda tehnikat ette tulnud. Materjali olen kogunud omal käel erinevatest välismaistest artiklitest. Praegu pean end selles valdkonnas alles õpilaseks, kuid ähmane aimdus on juba tekkinud, mida üks või teine hammas kuskil teha tahab,” märkis ta.
Implantatsioon ehk puuduvate hammaste asendamine lõualuusse kruvitud tehisjuure otsa kinnitatud kunstkrooniga on Tiigimäe-Saare kinnitusel siiani olnud ja ka jääb parimaks läbitöötatud ja üle maailma tuntud hamba asendamise meetodiks. Transplantatsiooni ehk päris hamba siirdamist peetakse siiski implantatsiooni odavamaks alternatiiviks, kus oluline on õige patsiendi, hamba ja tehnika valik.
„Implantaadi hind on vähemalt 1000 või 1200 eurot. Samas umbes kümme korda odavamat tarkusehamba operatsiooni finantseerib ka haigekassa. Hammaste siirdamine on praegu olnudki rohkem eksperiment muu töö kõrvalt tarkusehamba operatsiooni hinnaga. Samas enamasti ei lõppe protseduur ainult siirdamisega ja täiskasvanutel tuleb hiljem ka juureravisse panustada, mis maksab umbkaudu 200 eurot,” selgitas Tiigimäe-Saar operatsiooni kulukust.
Hamba siirdamist peetakse parimaks lahenduseks noortel 18–23-aastastel patsientidel, kellel tarkusehammas alles areneb. „Areneva hamba juuretipud on formeerumata ehk ava, mille kaudu hambasse tuleb närvi- ja verevarustus, on laiem, uue koha veresooned on võimelised kasvama hamba sisse ja verevarustuse taastama. Seega on suurem tõenäosus, et hammas pärast siirdamist ka elama jääb. Täiskasvanutel on hamba juuretipud välja arenenud. Surnud hammas ei tähenda hamba kaotamist, vaid tähendab juureravi vajadust,” selgitas Tiigimäe-Saar.
„Kui näed, et suus on mõni teine kehv hammas, siis räägid kõik võimalused ära, mis maailmas on. Kas siis vana hamba päästmine juureraviga, selle eemaldus, kulukas implantaat või alternatiivina oma hamba siirdamine väiksemate kuludega, aga muidugi suuremate riskidega,” rääkis Tiigimäe-Saar.
Vanim patsient on siiani 48-aastane. „On piisavalt inimesi, kes ei ole nõus oma hambast loobuma ja on võimalusest kuuldes nõus katsejänesteks olema. Praegu pole väga tagasilööke näha olnud. Murekoht on see, kui võtta ära põletikus hammas: kuidas see vana põletik siiratud hambale mõjub. Noortel on kõik veidi riskivabam. Paarikümneaastane paraneb hästi ja tal ei ole veel hammastega suuri probleeme,” lausus Tiigimäe-Saar.
Tema sõnul tuleb leppida tõsiasjaga, et transplantatsiooni eduprotsent (84%) jääb implantatsioonile alla (99%). Hamba siirdamise tagasilöökideks on ümberistutatud hamba juure resorptsioon: hambajuure sulamine ja kinnituskudede hävimine, mille põhjused on lõplikult teadmata.
Teised Eesti hambaarstid on tema hinnangul praegu pigem skeptilised. „Maailma mõistes on hammaste siirdamine kõige populaarsem Põhja-
Euroopas. Samas informatsiooni selle kohta väga pole. Need välismaised artiklid, kus siirdamise tulemustest räägitakse, on tehtud väikese patsientide arvu põhjal, nagu 10–20 inimest. Praegu on mul 30 patsienti ja hakkab mingi aimdus tekkima. Mida rohkem teed, seda rohkem tuleb julgust. Mina kindlasti ei jäta seda praegu seljataha, aga nullist alustades on see väga raske,” leidis Tiigimäe-Saar.
Ka esihambad
Kliinik 32 hambaarst Reet Pallase huvitub veel keerukamast protseduurist, mida on mõned aastakümned edukalt tehtud Norras ja mida tänaseks tehakse veel Jaapanis, USA-s, Poolas ja Lätis. „Kui tagumisi purihambaid saab enamasti edukalt asendada ka implantaadiga, siis esihammaste asendamine noortel patsientidel on keeruline, kuna implantaat luustub jäigalt ega lase luul edasi kasvada. Luu kasvades lõikuvad kõrvalhambad kaugemale ja implantaat jääb nii igemeserva kui ka hamba lõikeserva asukoha suhtes teiste hammastega võrreldes üha kõrgemale, rikkudes naeratuse,” tõi ta välja kunstjuure siirdamise miinused.
Sobilik lahendus on tehniliselt keeruline esihamba asendamise operatsioon. „Siiratav hammas peab olema õiges arengujärgus: tema juur ei tohi olla lõplikult välja arenenud ega juuretipp sulgunud. See võimaldab hambale ka uues kohas vajaliku verevarustuse. Juure kuju ja laiuse poolest sobiv transplantaathammas istutatakse uude kohta koos hambakotikesega, milles hammas arenenud on,” selgitas Pallase.
KOMMENTAAR
Kuidas käib hamba siirdamine?
Janne Tiigimäe-Saar
hambaarst
Autotransplantatsioon ehk hamba siirdamine on üheks hamba asendamise võimaluseks, kui sobilik doonorhammas on olemas. Doonoriks sobib enamasti peetunud tarkusehammas ehk korralikult lõikumata või valesti kasvanud hammas, mis on terve ja vajab eemaldamist mõne teise probleemi tõttu, nagu ruumipuudus või põletik. Mujal maailmas kasutatakse siirdamiseks ka teisi puseriti kasvanud hambaid.
Hamba siirdamine tehakse läbi koos antibiootikumikuuriga. Pärast operatsiooni on oluline hoolikas suuõõne hügieen, spetsiaalse geeli kasutamine ja suuloputus. Soovitatav on muretseda hambaniit, mis iget ei traumeeri. Paranemisperiood on umbkaudu kaks nädalat, kui olulisi kaebusi ei esine.
Hammas lahastatakse paranemise ajaks tugevdava traatsüsteemiga kõrvalhammaste külge: keskmiselt kaheks-kolmeks nädalaks ja maksimaalselt kaheks kuuks, kui hammas liigub. Kord kuus tehakse röntgen ja kontrollitakse, kas hambal on komplikatsioone.
