Janek Mertsina ootab koos isaga jääminekut, et lõpuks taas järvele saaks, kuid ka kalapüügist elatumine muutub aina keerulisemaks. Janek on küla ainus noor, tööealine mees. Foto: Mark Šandali

„Kõige varem oleme pidanud tõusma kell kuus hommikul,” ütleb Kristel Zovo. Täna õhtul sõidab ta bussiga Võnnust, kus ta koolis käib, taas koju Meerapalusse, mis on Eesti kõige kaugem küla (vt lisalugu).

Viimased aastad on ta koos vennaga elanud ka Võnnu üürikorteris, sest muidu tuleks iga päev kooli sõiduks kulutada kolm tundi. „Võnnust on koju 40 kilomeetrit. See arv ei tundu üldse suur, aga südames ikka tunned, et see on liiga pikk vahemaa,” ütleb Kristel. Ta armastab oma koduküla, kuid teab, et saab seal aina vähem aega veeta. Meerapalu vajub tasapisi ajalukku ja Kristel on selle loo ise kirja pannud. Meerapalu ajalugu käsitlev uurimistöö jääb küla meenutama ka siis, kui alles pole enam kedagi, kes saaks öelda: „See lugu räägib minu kodust.”

Sel kevadel lõpetab Kristel kaheteistkümnenda klassi ja siis jääb koduküla ainsaks koolilapseks tema vend. Kahe aasta pärast lõpetab ka tema.

Meerapalust ida poole jääb Peipsi järv ja Piirissaar, teise suunda Emajõe Suursoo, mis eraldab kaluriküla muust maailmast. Kohalik pood suleti seal juba 1997. aastal, peagi pärast seda ka sidejaoskond. Külas on alles vaid raamatukogu, mis on avatud mõni tund igal laupäeval, ja kaks korda nädalas on kohal autokauplus.
„Tead, kui ma linna lähen, ei jõua ma ära oodata, kui koju jõuan ja ülikonna seljast ära saan,” ütleb kalur Ülo Vaiknemets oma koduõuel ja paitab koera.
Foto: Mark Šandali

Elupõline kalur Ülo Vaiknemets süütab koduõuel järjekordse sigareti. See küla ja kalapüük on täitnud kogu tema 66-aastase elu. Praegu jää enam järvele ei luba. „No lavkapäev on pidupäev, tead,” naerab ta suust tossu välja ajades. „Vahel suvel tahad jäätist. Sa ei saa seda kuskilt. Mine Mehikoorma. Jalgrattaga või ükskõik.” Sinna on mööda Peipsi äärt 20 kilomeetrit vurada. „Niikaua läheb jäätise isu üle.”

Küla muredest rääkides itsitavad kõik irooniliselt. Need ei ole kohalike jaoks tegelikud probleemid. Äärmisel juhul on olukord kurbnaljakas.
Külas on kaks kaluripaati. Ühes rügab Ülo ja teist mehitavad isa-poeg Mertsinad. Tunkedest, tööriistadest, kala- ja ämblikuvõrkudest pungil kuuris valitseb segane meeleolu. Kui ainult kala püüda lastaks, veedaks poeg Janek oma elu hea meelega soode taga, aga püük ei tasu end enam ära. Ta on jäänud küla ainsaks nooreks, tööeas meheks.
Järvest välja tõmmatud kala viiakse Mehikoormasse, kus tegutseb pisikese Meeksi valla suurim tööandja, OÜ Latikas. Kalatööstuse juhataja ja vallavolikogu esimees Margus Narusing vaatab Meerapalu poole ja ütleb ausalt: „Üldiselt ei näe sealt mingit päikesekiirt. Praegu on valdade ühinemise teema, võib-olla tuleb sellest midagi.”
Külast välja sõites näitab teeviit, kui kaugelt tsivilisatsioon vastu tuleb.
Foto: Mark Šandali
Meerapalus on 60 majapidamist, kuid aina rohkemad jäävad tühjaks. Talvel kohtab tänavatel rohkem ringi luusivaid kasse kui inimesi. Suvel ärkavat küla aga tänu suvitajatele ellu.
Foto: Mark Šandali
Tühjaks jäänud majad ja kuival lagunevad paadid pajatavad omal moel lugu Meerapalu külast.
Foto: Mark Šandali

Umbes 600 elanikuga Meeksi vald ühineb Räpina vallaga, mis looks Tartu ja Põlva maakonda ühendava valla. Aeg peab näitama, kas suurem vald ka väiksemasse kohta jõuab ja kas seal enam on inimesi, kelleni jõuda.

Narusing pakub ka turismi edendamise võimaluse – kuid kas keegi üldse teab, kus Meerapalu asub?

Soome betooni närima

Kristeli isa oli samuti kalur. See on kohalikele meestele pisut kohustuslik olnud. Tema aga on selle ameti juba maha pannud. „See ei tasunud enam ära ja siis ta otsustas Soome minna. Betooni närima,” naerab Kristel.

Küla muredest rääkides itsitavad kõik irooniliselt. Need ei ole kohalike jaoks tegelikud probleemid. Äärmisel juhul on olukord kurbnaljakas.

Kristeli perekond on Meerapalus elanud juba 12 põlvkonda. Tema vanaema Tiiu leiame väikese küla kohta lausa üüratust koolimajast. Haridustemplina töötas see aga ainult niikaua, et kooli jõudis lõpetada täpselt üks lend – 1972. aastal kool suleti.
Tiiu Zovo elab vallale kuuluvas koolimajas ja hoiab seda korras.
Foto: Mark Šandali
See valgete seintega ruum oli kunagi Tiiu Zovo klass. „Unenäos olen ikka õpetaja ja näen lapsi. See ei loe midagi, et tegelikult enam ei ole,” ütleb ta. Samas majas õpetajate toas on ka Tiiu kodu.
Foto: Mark Šandali
Tiiu lapselaps Kristel Zovo (vasakul) on Meerapalus sündinud ja kasvanud, kuid juba 12 aastat on koolitee teda kodust 40 kilomeetri kaugusele viinud.
Foto: Mark Šandali
Kooli ajal õpetas Tiiu pisikeses klassiruumis korraga kahte väikest klassikomplekti. Tiiu unenägudes on need pingid ikka veel õpilasi täis.
Foto: Kristel Zovo erakogu
Merapalu kooli õpetajate töö jäi selles majas lühikeseks. Külast armastuse leidnud Tiiu Zovo (vasakult teine) jäi aga oma õpetajakorterisse elama ka pärast kooli sulgemist.
Foto: Kristel Zovo erakogu

Majas on pea kõik uksed lahti, kuid toad on tühjad: seltsituba, kaltsukas ja jututuba. Tühja koolimaja ühest nurgast kostab aga vaikset tatsumist. Ukse tagant avaneb väike õpetajakorter, kus Tiiu on elanud alates 1964. aastast.

Ta päevad mööduvad kiirete ja lühikeste sammudega mööda koolimaja ringi tuuseldades, põrandaid pühkides ja aknaid pestes. Siis vudib ta üle hoovi lauta, korjab kanamune, toidab ja lüpsab kitsi. Eelmisel aastal pani ta isegi kaera maha. „Mõtlesin, et siis saan kitsedele anda. Kitsedele väga maitseb kaer. Midagi! Ühel päeval lähen vaatan: põld on nagu teerulliga siledaks aetud. Karu! Karu sõi minu põllu ühe ööga ära,” räägib Tiiu kätega vehkides. „Tema istub tagumiku peal ja siis muudkui tõmbab neid kaerapööriseid suhu.” Rõõmus naeratus ei kao kohalike näolt ka viljasaagi hävingust rääkides.

Endine õpetaja ei lase end segada faktist, et koolimajas pole juba 44 aastat õpilasi olnud. „Unenäos olen ikka õpetaja ja näen lapsi. See ei loe midagi, et tegelikult enam ei ole,” ütleb ta oma vanas klassiruumis.

Kohalikud teavad praegu rääkida umbes kümnest majapidamisest, kus ka talvel korstnad suitsused on.
Kohalikud teavad praegu rääkida umbes kümnest majapidamisest, kus ka talvel korstnad suitsused on. Eesti üksildasim koht on aga saanud suvitajate põgenemispaigaks. „Suvel räägib see koht hoopis teist lugu,” ütleb ka Kristel, kes ülikooli minnes astub samuti sammu lähemale üksnes suvemeerapalulaseks saamisele.

„Ma ei tea, mis tulevik toob, ma ei tea, mis homme juhtub, aga mul on kindlasti plaan sinna tagasi minna,” tõotab Kristel.

Mis on selleks ajaks Meerapalust saanud, ei tea keegi. Võib loota, et õpetaja Tiiu peseb ikka veel oma vanas koolimajas aknaid ja võitleb karudega. Ilmselt on Omniva kinni pannud ka Mehikoorma postkontori ja valla keskus on viidud Räpinasse. Juba sel aastal ei avatud Mehikoorma koolis esimest klassi. Ilmselt on selleks ajaks toimunud ka haldusreform.