Eesti kaugeima küla õpilane: koolist koju on 40 kilomeetrit, südames on see liiga pikk maa
„Kõige varem oleme pidanud tõusma kell kuus hommikul,” ütleb Kristel Zovo. Täna õhtul sõidab ta bussiga Võnnust, kus ta koolis käib, taas koju Meerapalusse, mis on Eesti kõige kaugem küla (vt lisalugu).
Viimased aastad on ta koos vennaga elanud ka Võnnu üürikorteris, sest muidu tuleks iga päev kooli sõiduks kulutada kolm tundi. „Võnnust on koju 40 kilomeetrit. See arv ei tundu üldse suur, aga südames ikka tunned, et see on liiga pikk vahemaa,” ütleb Kristel. Ta armastab oma koduküla, kuid teab, et saab seal aina vähem aega veeta. Meerapalu vajub tasapisi ajalukku ja Kristel on selle loo ise kirja pannud. Meerapalu ajalugu käsitlev uurimistöö jääb küla meenutama ka siis, kui alles pole enam kedagi, kes saaks öelda: „See lugu räägib minu kodust.”
Sel kevadel lõpetab Kristel kaheteistkümnenda klassi ja siis jääb koduküla ainsaks koolilapseks tema vend. Kahe aasta pärast lõpetab ka tema.
Elupõline kalur Ülo Vaiknemets süütab koduõuel järjekordse sigareti. See küla ja kalapüük on täitnud kogu tema 66-aastase elu. Praegu jää enam järvele ei luba. „No lavkapäev on pidupäev, tead,” naerab ta suust tossu välja ajades. „Vahel suvel tahad jäätist. Sa ei saa seda kuskilt. Mine Mehikoorma. Jalgrattaga või ükskõik.” Sinna on mööda Peipsi äärt 20 kilomeetrit vurada. „Niikaua läheb jäätise isu üle.”
Umbes 600 elanikuga Meeksi vald ühineb Räpina vallaga, mis looks Tartu ja Põlva maakonda ühendava valla. Aeg peab näitama, kas suurem vald ka väiksemasse kohta jõuab ja kas seal enam on inimesi, kelleni jõuda.
Narusing pakub ka turismi edendamise võimaluse – kuid kas keegi üldse teab, kus Meerapalu asub?
Soome betooni närima
Kristeli isa oli samuti kalur. See on kohalikele meestele pisut kohustuslik olnud. Tema aga on selle ameti juba maha pannud. „See ei tasunud enam ära ja siis ta otsustas Soome minna. Betooni närima,” naerab Kristel.
Küla muredest rääkides itsitavad kõik irooniliselt. Need ei ole kohalike jaoks tegelikud probleemid. Äärmisel juhul on olukord kurbnaljakas.
Majas on pea kõik uksed lahti, kuid toad on tühjad: seltsituba, kaltsukas ja jututuba. Tühja koolimaja ühest nurgast kostab aga vaikset tatsumist. Ukse tagant avaneb väike õpetajakorter, kus Tiiu on elanud alates 1964. aastast.
Ta päevad mööduvad kiirete ja lühikeste sammudega mööda koolimaja ringi tuuseldades, põrandaid pühkides ja aknaid pestes. Siis vudib ta üle hoovi lauta, korjab kanamune, toidab ja lüpsab kitsi. Eelmisel aastal pani ta isegi kaera maha. „Mõtlesin, et siis saan kitsedele anda. Kitsedele väga maitseb kaer. Midagi! Ühel päeval lähen vaatan: põld on nagu teerulliga siledaks aetud. Karu! Karu sõi minu põllu ühe ööga ära,” räägib Tiiu kätega vehkides. „Tema istub tagumiku peal ja siis muudkui tõmbab neid kaerapööriseid suhu.” Rõõmus naeratus ei kao kohalike näolt ka viljasaagi hävingust rääkides.
Endine õpetaja ei lase end segada faktist, et koolimajas pole juba 44 aastat õpilasi olnud. „Unenäos olen ikka õpetaja ja näen lapsi. See ei loe midagi, et tegelikult enam ei ole,” ütleb ta oma vanas klassiruumis.
„Ma ei tea, mis tulevik toob, ma ei tea, mis homme juhtub, aga mul on kindlasti plaan sinna tagasi minna,” tõotab Kristel.
Mis on selleks ajaks Meerapalust saanud, ei tea keegi. Võib loota, et õpetaja Tiiu peseb ikka veel oma vanas koolimajas aknaid ja võitleb karudega. Ilmselt on Omniva kinni pannud ka Mehikoorma postkontori ja valla keskus on viidud Räpinasse. Juba sel aastal ei avatud Mehikoorma koolis esimest klassi. Ilmselt on selleks ajaks toimunud ka haldusreform.
