Põhjust ei tea

„Rohkem mul vist lootust ei ole,” kirjutas Omar veidi vigases inglise keeles Facebooki kaudu Eesti Päevalehega vesteldes. „See oli minu jaoks viimane teade. Ma proovin teda (Vahur Soosaart) telefonis kätte saada ja siis lähen tema kontorisse, et küsida, mis selle põhjendus on.”

Omar näeb elu Afganistanis veidi teistsuguse pilguga kui Karzai, kes on üks maailma kõrgemalt turvatud inimesi. Ta räägib, kuidas „Talibani pahad inimesed” just samal päeval Helmandis ühe kõrge ametniku tapsid ja viitab sellele, et Karzai tahab neid Talibani inimesi valitsusse kaasata. Omar kirjeldab, kuidas relvastatud Talibani käsilased Kabulis tüdrukutel kooli minemist takistasid. „Ma olen kindel, et olukord siin muutub. Kui Taliban valitsusse kaasatakse, siis ma pean siit kaugele ära minema, muidu nad tapavad mind ära.” Hetk hiljem nentis ta, et need „pahad inimesed” on seal juba võimul. „Ma pean proovima siit põgeneda.”

Omamoodi kurb on teate jõudmine Omarini just siis, kui Afganistani president ja välisminister parasjagu Eestit külastasid. Ühelgi ajakirjanikul seda infot siis veel polnud, kui Eesti ja Afganistani poliitilised liidrid kommentaarideks olemas olid. See oli Omar ise, kes interneti vahendusel valitsuse otsusest teada andis.