Eesti maavärinad tekivad Pihkva-Paldiski lõhe kohal
TTÜ geoloogia instituudi direktor Alvar Soesoo loodab, et eestlased ei pea tugevate maavärinate pärast muretsema. Inimesele hästi tuntavad maavärinad on siin üsna haruldased. Halva õnne korral võib siiski midagi puruneda. “Maavärinad tugevusega 4-5 magnituudi (Richteri skaalas) ei ole Eestis välistatud, ning kui sellise värina epitsenter langeb mõne suurehitise alla, võib see viia materiaalsete kahjudeni. Seda eriti juhul, kui ehitustehniliselt pole arvestatud võimalike värisemistega,” selgitab Soesoo.
Aasias toimuv pole rohkema kui kuu jooksul veel vaibunud, kuid meie piirkonda see otseselt ei mõjuta. ”Tegu on erinevate laamadega, aga ka erinevate geotektooniliste situatsioonidega. Aasia katastroof toimus laamade aktiivsel äärealal, Eesti asub aga laama sisealal, mis seismiliselt rahunes juba üsna ammu. Kuid kui vaadata Maa protsessidele üldisemas plaanis, siis kogu maakera on tervik ja selle osad üksteisega seotud. Iga ruumilis-mahuline fluktuatsioon või suuremate maakooreplokkide omavahelise asendi muutus süsteemi ühes osas mõjutab kõiki teisi süsteemi osasid, seda vähemasti teoreetilises plaanis,” kirjeldab geoloog. ”Kaoseteoreetikud on näidanud, et süsteemi parameetri tibatilluke muutus võib süsteemi teises osas kutsuda esile väga suure muutuse. Geoloogiateadus on alles seda tüüpi mõtlemise künnisele jõudmas,” lisab mees.
Üks on rikkis, teine katki
Siinsed värinad on Soesoo sõnul seotud meie maakoore plokilise ehituse ning plokkide omavahelise liikumisega. Näiteks on Eestis piirkondi, kus maakoor tõuseb mitu sentimeetrit aastas, teises jällegi langeb ja osa plokke arvatakse stabiilselt seisvat. Seda tüüpi liikumised ei ole võimalikud pingeid tekitamata ning kuhjunud plokkidevahelised pinged avalduvadki maavärinatena. ”Praegu teadlased kahjuks ei suuda mõõta pingete kuhjumist ei ajas ega ruumis, seetõttu on raske ka ennustada, kus ja kunas on meil järgmine maavärin,” räägib geoloog.
Möödunud nädalal Hiiumaal ja Cesise lähistel toimunud värinate epitsentrid jäid Soesoo andmetel vööndisse, mis on enam-vähem paralleelne geoloogidele teada Paldiski-Pihkva süvamurranguga, nii pole välistatud nimetatud värinate seos süvamurrangusüsteemidega ja toimunu pole kuigi eriskummaline.
Maavärinaid registreerivad seismograafid, mida Eestis peaks olema kaks – Tartu lähedal Vasulas ning Tallinna lähedal Suurupis. Tartu Tähetornis hakati maavärinaid kirjade järgi registreerima 1896. aastal, kuid seda pole pidevalt tehtud, nii jäi siin kirja panemata ka meie tugevaim, Osmussaare maavärin 1976. aastal. Sellest kirjutas Eesti Geoloogiakeskuse vanemgeofüüsik Tarmo All mullu ajakirjas Keskkonnatehnika.
1987. aastal pandi Eestis seismoseire jälle tööle, kuid möödunudlaupäevane Hiiumaa värin jäi ikkagi mõõtmata – Suurupi masin oli paari aasta taguse pikselöögi tõttu rivist väljas ja Vasula oma kõrgele tõusnud põhjavee pärast rikkis. Kui viimane töötaks, registreeriks see ka ülinõrgad maapinna võnked, kuid ”oleksist” pole geoloogidel kasu ning Eesti peab andmeid oma maavärinate kohta mujal nõutamas käima. Nii saamegi oma värinate epitsentrid teada Helsingi ülikooli seismoloogiajaamast, kes kauguse tõttu annab need üsna umbes.
Soesoo arvates on Eestile vaja oma seismoloogilise seire võrku, mis koosneks vähemasti kolmest jaamast. ”Ma ei oskagi öelda, kui palju on Eestis registreerimata ja palju registreeritud maavärinaid. On tunne, et väiksemaid maavärinaid eriti ei registreeritagi. SELLEKS ongi vaja korralikku seirevõrku,” ütleb Alvar Soesoo.
”Seda tüüpi seire on oluline nii turvalisuse tagamise seisukohast elanikkonnale kui ka teaduslikust vaatepunktist ning pole kaugeltki üksikute fanaatikute teadmishimu rahuldamine,” põhjendab ta ja märgib, et paljudes kultuurriikides toetab seda tüüpi seiresüsteemi riik.
Aastas üle miljoni maavärina
Maailmas toimub keskmiselt kaks maavärinat minutis, mis teeb aastas kokku üle miljoni maavärina.
Neist alla 3 magnituudi ca 1,3 miljonit.
3–4-magnituudiseid ca 130 000.
4–5-magnituudiseid ca 13 000.
Keskmise tugevusega maavärinaid (magnituudiga 5–6) ca 1300.
Tugevaid (6–7 magnituudi) ca 130.
Väga tugevaid (7–8 magnituudi) ca 17-18.
Katastroofilisi maavärinaid, mis sellestki tugevamad, tuleb ette keskmiselt üks aastas.
Jaotus on arvutuslik ja baseerub viimase 100 aasta maavärinate sageduste ja tugevuste analüüsil. Numbrid on statistilise iseloomuga ja aastad ei ole vennad.
