Kui 7. septembril postitati Facebooki gruppi „Ei pagulasmassidele” uudis, et Saksamaal põletati maha põgenike varjupaik, siis üks kommentaar oli, et „Meil on vaja sama teha”. Öösel süüdati Vao põgenikekeskuse sein. Foto: Ain Liiva.

Euroopa inimõiguste kohtust on läbi käinud lugematu hulk vihakõne puudutavaid kaasuseid, peamiselt on need kas artiklite, raamatute, lendlehtede ja muu sellise kohta. Kas tähelepanu all on olnud ka sotsiaalmeedias toimuv vihakõne?

Eks ta on järjest rohkem tähelepanu all. See on viimase kümne aasta küsimus. Sotsiaalmeedia on uus, lendlehed ja raamatud on aga juba sajandeid olnud. Sotsiaalmeediat puudutavaid kaasuseid muidugi on olnud. Kui kirjasõnas on inimesed õppinud asju ütlema ka ümber nurga või ridade vahel, siis sotsiaalmeedias alles pannakse käitumisnorme kokku. Eks Facebook blokib ka vastavalt avaldustele.

Paljud kardavad, et vihakõne ja enda arvamuse avaldamise võiks karmim seadus justkui ühte patta panna. Kust jookseb enda meelsuse avaldamise ja vaenu õhutamise piir?

Minu arvates peaksid vihakõne ja väljendusvabaduse piirid olema väga laiad, sest muidu on oht, et see aetakse segi kriitikaga. Kriitika peab alati olema lubatud. Vihakõne on aga midagi, mis kutsub üles vihkamisele või vägivallale. Kui on selge, et inimene on lihtsalt viha täis, aga tema kõnes puudub üleskutse, siis see ei ole vihakõne.

Avalehele
Loe veel: