Eesti parima võrkpallitreeneri elutee salajane peatükk: vangipõli ja uhke kuusk

„Vangiteema oli vanaisa jaoks tabu,” tunnistab Ivan Dratšovi tütrepoeg Aleks. Sel teemal püsis keerulise ja värvika eluteega võrkpallitreeneri suu lukus ka pereringis.

Kui Eesti Päevaleht korraldas tänavu võrkpallispetsialistide hulgas küsitluse, et välja selgitada meie kõigi aegade sümboolne koondis, polnud peatreeneris vähimatki kahtlust – kümnest žüriiliikmest üheksa pakkusid selleks Ivan Dratšovi. Tallinna Kalevi triumf 1968. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel on selline saavutus, mida on väga raske ületada.

Tänavu 29. augustil, päevapealt 52 aastat pärast mälestusväärse tšempionaadi viimast mängu, võtsid toonased pallurid Kalle Kukk ja Henn Karits ning Ivan Dratšovi tütre Jelena poeg Aleks ette retke Lääne-Viru maakonda Mõndaveresse. Kavatseti heita valgusvihk 1989. aastal manalateele läinud legendaarne treeneri elutee varasematele varjatud kurvidele. Sõjavang Jaan Miller, sulane Iivan ja agent Gorski – kõiki neid rolle tuli Ivan Dratšovil etendada, enne kui temast sai teeneline treener.