Pilt on illustreeriv

„Mu emal on praegu probleem: tal on vaja teha üks sild ja see maksab 1600 eurot. Ema töötab miinimumpalgaga. Kuidas ta saab endale hambad?” küsib murelik Julia, kui Rakveres hammasteteemalist tänava­küsitlust teeme. Mul ei ole talle head vastust: kui ta ise ema toetada ei saa ja ema pangalaenu ei võta, ega siis ei saagi ju. Julia kiigutab poe ees lapsevankrit pisibeebiga. Praegu saab ta ise noortele emadele mõeldud toetusega vähemalt ühe hamba ära parandada ja laps pole veel arsti juures käinud – küll jõuab, kui hambad kasvavad.

Aga mis saab Julia emast, kelle sissetulek on 320 eurot kuus, ent kes vajab tuhandetesse eurodesse küündivat ravi? Ja mine tea, ehk oleks saanud õigel ajal tehtud kontroll nii suure kulu ära hoida?

Praegu, viis aastat pärast hambaravihüvitiste kaotamist, on eestlaste hambad halvemas seisus kui varem ja arstile jätab minemata väidetavalt kuni 15% inimesi. Samal ajal on info puudulik: kuna täiskasvanute hambaravi on nende oma asi, siis keskset infosüsteemi pole. Kuid täielikku infot pole ka laste puhul: haigekassa ei tea veerandi laste kohta, kas nad on hambaarsti juures käinud või mitte.

Hammaste tervis on tõusnud päevakajaliseks teemaks. Haigekassa on kogunud sel aastal ettepanekuid, kuidas taastada riiklik hambaravihüvitis. Pealegi seisavad ees valimised ja mitu erakonda on juba ka oma plaaniga välja tulnud. Kuid hambaravi teema on laiem kui ainult parandamise jaoks raha juurde andmine.

Eesti hambaarstide liidu juht Marek Vink pakub, et meie artiklisarja pealkiri võiks olla hoopis „Katkine Eesti”. „See on mitmemõttelisem ja annab vihje, et Ida-Euroopas piilubki ühiskondlik-sotsiaalne klass välja just suust,” selgitab ta.

Tänapäeval ei tunne patsient hirmu niivõrd hambapuuri, kuivõrd arve ees. Just raha on peamine tegur, mis takistab arsti juurde minemast.

Mulluses haigekassa ja sotsiaalministeeriumi uuringus „Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile” oli küsimus hambaravi kättesaadavuse kohta: kas inimestel on tekkinud hambaarsti poole pöördumisega probleeme ja kui, siis milliseid?

Nimetati kaht murekohta: pikad ravijärjekorrad teistes linnades peale Tallinna ning see, et hambaarsti vastuvõtt on tasuline ja kallis (59% vastanuid). Muid tegureid mainiti harva, seega pole probleemiks hambaarsti harv kohal viibimine, ebasõbralik suhtumine, kauge asukoht ega arsti vähene pädevus.

Nii et Eestis on head arstid, kellel on palju tööd ja kelle töö on kallis.

Tänavu augustis haigekassa juhatuselt nõukogule saadetud memo vahendab OECD tervisenäitajate raportit, kus on toodud põhjused, miks inimesed arstile ei lähe, kuigi on vaja. Eraldi vaadeldi suurema ja väiksema sissetulekuga inimeste põhjuseid. 68% väiksema sissetulekuga inimesi ütles, et nad on jätnud minemata hinna pärast. Hirm valu ees oli visiidi vältimise põhjus ainult 9% puhul.

Suurema sissetulekuga inimestel on ravist loobumiseks muid põhjuseid: hirmu valu ees nimetas 15% vastanuid. Peale selle ei leita aega, ollakse juba vastuvõtujärjekorras jne. Kõrget hinda nimetas 30% vastanuid.

Selle raporti andmete järgi on Eesti väiksema ja suurema sissetulekuga inimeste katmata ravivajaduses üks suuremaid lõhesid. Vaesemate inimeste puhul on neid, kes pole arstile läinud, kuigi oleks vaja, 15% ringis. Suurema sissetulekuga inimesed saavad endale ravi lubada.

Unistus tervest põlvkonnast

Selleks et hambad oleksid terved, ei piisa aukude parandamisest ehk nn restauratiivsest ravist. Jutt ennetusest ja õigest tervisekäitumisest tundub ajal, kui hambad on juba katki ja arstile minekuks pole raha, esmapilgul kohatu. Kui maja põleb, pole ju enam mõtet suitsuandurist rääkida? Aga on.

Eestis on lastele kuni täis­ealiseks saamiseni tasuta arstiabi. Kui sellel ajal tekivad õiged suutervishoiu harjumused ja käiakse ka arstil, ei tohiks aastaid pärast tasuta ravi lõppemist midagi juhtuda.

Hambaarstide liidu juht Marek Vink loodab, et nii on võimalik üles kasvatada terve põlvkond tervete hammastega inimesi. „Ilma paraneva teadlikkuseta suutervisest pole võimalik oma tervist kontrolli all hoida. Nimetame siis probleemina ära riigi poolt puudulikku süsteemset haiguste ennetamist, mille tulemusel ei oska patsient võtta vastutust ehk kontrollida oma suutervist. Võib-olla ongi meie hambaravinduse suurim probleem vanades hambapesujutu klišeedes hulpimine,” arvab Vink. Selleks et hambad oleksid terved, tuleb tervikuna teadlikumalt elada: süüa õigel ajal, mitte tarbida liiga palju suhkruga jooke ning välja juurida haiguse põhjus ehk muuta suu mikrofloora hambasõbralikuks.

„Just haiguste primaarne ennetamine – alustades juba enne lapse sündimist – aitaks tasandada sotsiaalsete klasside vahelisi erinevusi tervislikus seisundis. Ka on see rahaliselt kindlasti soodsam kui väga kallist haiglaravi vajavate tüsistustega tegelemine,” ütleb Vink.

Ebavõrdsus hammaste ravis ja ka teadlikkus suuhügieenist jookseb Eestis ehk just sissetulekut pidi. Aga ka inimeste väärtushinnangute kaudu. On neid, kes lihtsalt ei hooli enda ega ka laste tervisest: las läheb nii, nagu läheb.

Vanem vajab präänikut?

„Ma saan soovitada: minge arstile. Aga on inimesi, kes ei lähe. Nad on leppinud, et neil ei ole enam hambaid suus, ja käega löönud. See ei ole enam oluline,” räägib intervjuus, mida saab pikemalt lugeda kolmapäevasest Eesti Päevalehest, Vinni tervisekeskuse pereõde Riina Sinisoo.

Pereõdede roll on hammaste puhul väga oluline, sest just pereõed saavad täiskasvanuid ja lapsi arstile suunata, ennetusest rääkida. Pereõe kabinet on eestlase esimene kontakt tervishoiusüsteemiga.

On inimesi, kes lahendavad valutava hamba küsimuse pikka aega valuvaigistite söömisega. Kui käsimüügiravimid enam ei aita, minnakse perearstilt tugevamate valuvaigistite retsepti küsima. Siis saab perearst soovitada minna ka hambaarstile. Kas inimene läheb, seda otsustab ta ise.

Ka lapse hambaarsti juurde viimist saab pereõde või -arst üksnes soovitada ja meelde tuletada. Andmebaasist näeb küll, kas laps on kontrollis käinud või mitte, aga sinna mineku otsus on vanema teha. Ja millegipärast ei jõua väga paljud lapsed Eestis hambaarstile, ehkki ravi on tasuta.

„Tänasel päeval võiks kaaluda repressiivmeetmete kasutamist oma seaduslikud kohustused täitmata jätvate lapsevanemate suhtes,” mõtiskleb hambaarstide liidu juht Marek Vink. „Aga tõenäoselt oleks õigem piitsa asemel kasutada mingit präänikut, mis tuleks jällegi kohale viia teadlikkust kasvatava kampaaniaga. Näiteks oma võsukesi korralikult kontrolli viivatele lapsevanematele rakenduks endile mingi haigekassa boonus? Head ja halvad hambad on pärilikud, sest just hambasõbralik või -vaenulik tervisekäitumine levib pereliini pidi. Ja vaesus on siin muidugi suurim riskitegur.”

Kui palju raha vaja oleks?

Eesti haigekassa on teinud sel aastal Eesti hambaravisüsteemi põhjaliku analüüsi ja koostanud ettepanekud, kuidas hüvitis taastada (vt lisa­lugu eelmisel küljel).

„Oleme koondanud ettepanekud ja tutvustanud neid nii meie nõukogule kui ka hambaarstidele. Nüüd jätkame koostöös hambaarstidega sobivaimate lahenduste otsimist täiskasvanute hambaravihüvitise taastamiseks,” sedastab haigekassa avalike suhete osakonna juht Katrin Romanenkov.

Praegu laual olevates stsenaariumides on esikohal ettepanek maksta täiskasvanutele hambaravihüvitist 30 eurot aastas. Riigile tooks ümberkorraldus lisakulusid 14–21 miljonit eurot aastas.

Kulud suureneksid muidugi ka siis, kui seniseid soodustusi maksimaalselt ära kasutataks. Näiteks kui kõik lapsed hambaarstile viidaks. „Kui eeldada, et haigekassa rahastab iga lapse puhul vähemalt üks kord aastas hambaarsti juures käimise (ja nende laste, kes seni hambaarsti juurde ei ole jõudnud, maksumus on hambaravis võrdne keskmise maksumusega ravi saanud isiku kohta), kasvaksid haigekassa hambaravi tervishoiuteenuste kulud 64–67%. 2014. aasta hambaravi eelarve on 10,8 miljonit eurot – kasv u 7 miljonit eurot,” arvutab Romanenkov. Uuel aastal on kavas jätkata ka ennetuse edendamist. 

Vaata digilehest lisa