Eesti tsirkusestuudiote õpilased ei seosta end tavalise rahvatsirkusega
Mis roll on teil tsirkusestuudios?
Kert Ridaste (stuudiost OMAtsirkus): Mina teen segapaare. Seda on raske seletada, aga ma tõstan endasuurust või väiksemat tüdrukut ja siis me teeme erinevaid akrobaatilisi elemente. Lisaks akrobaatikat ja palle žongleerin ka.
Maarja Roolaht (Folie tsirkusestuudio): Mina enamasti žongleerin kurikatega ja olen hakanud tegelema kontaktpalliga. See on üks selline akrüülist pall, mida ma veeretan mööda keha igatpidi. Ja siis kätelseisu olen teinud hästi palju.
Greete Gross (Folie tsirkusestuudio): Ma teen peamiselt õhuakrobaatikat – pilvekiiku ja muidugi ronin mööda vertikaalköit. Aga sel aastal olen natuke juhirollis olnud ja mina algatasin idee teha meie trupi etendus „Käputäis olemisi”.
Kas tsirkus on teie jaoks hobi, töö või elustiil?
K. R.: Mul läheb elustiili ja töö alla, kuna selle alla kaob suurem osa päevast, teine osa kulub õppimisele. Ma plaanin ka edasi välismaale ülikooli tsirkuseartistiks õppima minna.
M. R.: Minule on tsirkus asi, mida mulle väga meeldib teha. Ma käin veel füüsilise teatri trupis, nii et ma jagan end mitmesse kohta. Kandideerisin sel aastal kunstiakadeemiasse nahakunsti erialale ja sain sinna sisse, aga kavatsen ikka tsirkusega edasi tegeleda.
G. G.: Mul läheb tsirkus järjest enam elustiili alla. Ma kavatsen ka edaspidi oma elu tsirkusega siduda ja tsirkusekooli minna.
Kas te distantseerite ennast ka sellest tavalisest tsirkusest, mida välismaa trupid käivad eestlastele näitamas?
K. R.: Ma pigem kipun arvama, et see, mida teeme, ongi tsirkus. See, mis on tavainimese pilgu järgi tsirkus – seal ma seda võlu ei näe. Miks peaks vaatama, kuidas mingi elevant ämbri peal seisab? See ei ole põnev. Seda on tehtud juba aastakümneid. Inimesed võiks pigem trikid ära õppida, mitte mingeid loomi kantseldada.
G. G.: Ma ei eristaks, et oleme „meie” ja „nemad”, tsirkus on sama, aga tegeleme erinevate asjadega. Minu unistus olekski, et kui kas või Eestis öelda inimesele „tsirkus”, siis tal ei tuleks kohe mõttesse mingid loomad ja mustkunstnikud. Et mõeldaks ka tsirkusekunsti peale.
M. R.: Minu eesmärk pole raha teenida, ehkki see on lahe boonus, kui sa teed midagi, mis sulle meeldib, ja saad pappi ka veel (naer). Aga rahateenimine ei ole eesmärk.
Miks on tsirkust inimestele vaja?
K. R.: See on umbes sama nagu küsida, miks on meelelahutust vaja. See on üks meelelahutuse vorme. Et inimestel oleks midagi teha, et nautida elu.
G. G.: Mulle on endale tsirkust vaja, ma ei oskaks küll kuidagi ilma olla. Tsirkusekeel on väga imeline, seda saab ära kasutada, et sõnumeid edasi anda. Mujal Euroopas on tsirkus tähtis ka sotsiaalsel tasandil, seda kasutatakse näiteks erivajadustega noortega tegelemisel.
Festival „Tsirkusepuu” on kui kunstivorm
Rahvusvaheline tsirkusefestival „Tsirkusepuu” tutvustab 5.–13. augustini Eesti publikule Euroopa noortetsirkuse hetkeseisu.
Miks peaks „Tsirkusepuu”
festivalist osa võtma?
Kert: „Võimalus näha, et tsirkus võib olla midagi palju enamat kui traditsiooniline loomadega sõu, ning avardada oma silmaringi.”
Kerti saab näha 12. augustil Kadrioru kontserdiväljakul kell 20 etenduses „Dr. Acula”.
Greete: „Ja paljudest asjadest saab ise osa ka võtta ning palju asju on tasuta.”
Maarja: „„Tsirkusepuu” on üks festival, kus kõik tuleb sulle koju kätte, Eestisse just väga tihti ei tule profitruppe.”
Maarjat ja Greetet on võimalik näha etenduses „Käputäis olemisi” 6. augustil Kumu auditooriumis.
Rohkem infot tsirkus.ee
