Eesti turistid viivad sel suvel oma puhkuseraha Lätti
Uskuge või mitte, aga Lätis tegutseb ärimees, kes suudab Eesti turistile müüa 500 krooni eest õhku. Ei, tegemist pole röövli ega vargaga. Tegemist on igati legaalse äriga, mille puhul inimesed loobuvad oma rahast täiesti vabatahtlikult.
Põhja-Lätis, ligi 50 kilomeetrit enne Riia linna asub Sigulda. Just seesama Sigulda, kus omal ajal asus Nõukogude Liidu ainus kelgu- ja bobirada. Linn, mida külastasid 1970. ja 1980. aastatel kevadiste ekskursioonide käigus peaaegu kõik Lõuna-Eesti koolilapsed. Vanad ajad on tagasi ning eesti keel kõlab praegu Põhja-Lätis nagu soome keel Tallinna vanalinnas.
250 000 eestlast aastas
Sigulda turismiinfopunkti minnes tundub esialgu midagi nagu valesti. Peale läti-, inglis- ja saksakeelse infomaterjali on virnades ka eestikeelseid voldikuid. Maailmas pole just palju riike, kus kohalikud püüaksid Eesti turistile nende emakeeles kirjutades hinge pugeda. Veel kahe-kolme aasta eest ei tehtud seda ka Lätis. Kuid aeg on muutunud! Sigulda turismiinfo krapsakas vahetuseülem on valmis suisa nahast välja pugema, kui kuuleb, et teisel pool letti seisavad eesti ajakirjanikud, kes tahavad kirjutada Lätis puhkamisest.
„Meil on siin väga ilus loodus ja meeldivad inimesed,” alustab infotöötaja kohe magusat reklaamjuttu. Selgub, et Riiast põhja pool asuvates paikades käib kõige arvukamalt just Eestist pärit turiste, edestades statistiliselt isegi leedulasi ja sakslasi. Ka visuaalne autode numbrimärkide vaatlus Valmieras, Ce¯sises või Siguldas kinnitab, et Eesti turiste on Lätis väga palju. Hinnanguliselt käib aastas Lätis turismireisil 250 000 eestlast, peaaegu 100 000 neist talvel. Uskumatud arvud. Kuid ka Eesti Päevaleht veendus oma silmaga, et ükskõik millisesse Põhja-Läti linna suvel minna, ükskõik millisesse toidukohta või hotelli sisse astuda, on seal mõni eestlane juba ees.
Ja lätlased on õnnelikud, et rikkad (nii nad väidavad) põhjanaabrid oma puhkuseraha neile toovad. „Eesti turistid on lahked, nad ostavad kõige kallemaid suveniire,” räägib Turaida lossi parklas suveniirikioskit pidav Ineta Martinsone. Ostetakse nii läti rahvariideid, linaseid pükse kui ka muidugi Sigulda jalutuskeppe. Kõvera otsaga keppe on igas mõõdus: üle meetri pikkusi, mida saab tõesti jalutades kasutada, ja vaid paarisentimeetriseid suveniirkepikesi. Eestlased ostvat just kõige suuremaid ja kõige kallimaid. Ühe Sigulda kepi eest ollakse Martinsone sõnul valmis välja käima isegi 15 latti ehk ligi 330 krooni.
Kui ammuilma oma praktilise väärtuse kaotanud Sigulda kepikese saab koju kaminasimsile rippuma panna, siis polegi see rahakulutus väga rumal. Ent kui tulla tagasi loo alguse juurde, siis tõesti, Lätis tegutseb ärimees, kes küsib 25 latti ehk ligi 550 krooni selle eest, et turist saab vertikaalses õhutunnelis omal nahal tunda, mis tunne oleks olla lind. „Tiivad” saab ta endale neljaks minutiks. Lennata soovijate järjekord on muljet avaldav. Aerodiumi-nimelise turismiatraktsiooni direktor Girts Kinasts väidab, et iga neljas õhkulennutatav klient on pärit Eestist.
Kinastsi äriidee on lihtne: lennukimootorist väljuv õhujuga suunatakse taevasse. Tuuletunnelis 180–200 km/h puhuv õhuvool suudab kuni sada kilogrammi kaaluva inimese tõsta kuni kümne meetri kõrgusele õhku. „See on nagu langevarjuga hüpata, kuid selle asemel, et sa vabalangemise kiirusega alla kukud, tõused selles õhutunnelis hoopis üles ja hõljud,” kirjeldab Tartus elav Indrek, mida ta vertikaalõhu tunnelis koges. Elamuse saamiseks kulutatud rahast noormehel kahju pole. „Igatahes parem viis raha kulutamiseks kui see lihtsalt koduaias grillides maha süüa ja juua,” tõdeb ta.
Kas Lätis puhkamine on odav või kulukas? Toit on sama kallis kui Eestis. Päevaprae ehtsas prantsuse välikohvikus, otse Ce¯sise toomkiriku platsil, saab kätte kahe lati eest (umbes 45 krooni). Tume õlu sinna juurde maksab üks-kaks latti (22,5–45 krooni). Hotellis saab kahekohalise toa 15 lati (330 krooni) eest. Muidugi tuleb raha varuda ka lossidesse, kindlustesse ja teistesse põnevatesse paikadesse pääsemiseks. Näiteks Turaida lossi külastamine maksab inimese kohta kolm latti (67 krooni). Sigulda köisraudteel maksab 2,2-kilomeetrine edasi-tagasi sõit neli latti (90 krooni).
Just Sigulda köisraudteel kohtun kahe eesti perekonnaga, kes seltsis juba kolmandat päeva Lätit avastavad. Pereisa Tanel ütleb, et keskmiselt kulub päevas 1000–1500 krooni, mille eest kolmeliikmeline pere saab süüa, katuse all magada ja kauneid Läti vaateid näha.
Ja vaadata on kas või Koiva jõe rahvuspargis oi-oi kui palju. Üks ääretult kaunis loodusvaade avaneb Sigulda bobi- ja kelguraja tornist. Torni pääsemiseks tuleb küll ligi kümnekroonine pilet lunastada. Kuid ainuüksi Vene kelgukoondise treeningu nägemine teenib selle kulutuse tasa.
Salde¯jums’i polnudki
Huvitaval kombel ei armasta Eesti turist Lätis kolada mööda kindlusi ja losse. Eesti turisti leiab tavaliselt mõnest seikluspargist, Ju¯rmala rannast või Lido söögikohast. Turaida lossi hoovil kohtab pigem Saksa ja Skandinaavia vanapaare.
Ometi leidub piisavalt tõendeid, et Turaida lossis on ka enne Eesti Päevalehe ajakirjanikke eestlasi viibinud. Sellest annab aimu kas või lossi vaatetorni sinise veekindla markeriga kirjutatud: „Elisa armastab Tulliot.”
Üks Lätis käik pole ju õige, kui sa pole maitsnud Läti jäätist ega proovinud Läti õlut. Erinevalt Eestist on Lätis veel ligi kümme väiksemat õlletehast, mis kuuluvad kohalikule kapitalile. Jäätiste puhul on asi muidugi veidi keerulisem. Õiget läti salde¯jums’i tavalisest toidupoest ei õnnestunudki osta, sest kõik külmletis olevad jäätised olid tehtud kas Ingmanis, Balbiinos või Premias.
Ja lõpetuseks. Kui kellelgi tekkis mõte järgida tuhandete kaasmaalaste eeskuju ja juba sel suvel Läti-reis ette võtta, siis teile on ka üks kuldaväärt soovitus: võtke kindlasti kaasa CD-plaadid või kassetid, mida Lätis reisides autos kuulata. Läti raadiojaamad pole just parimad reisisaatjad. Läti popp on endiselt jõle ja kuulamiseks kõlbmatu. Sorry, lätlased!
Turistid toovad leiva lauale
•• Turaida lossi parklas suveniirikioskit pidav Ineta Martinsone kiitis Eesti turiste taevani ja ütles, et paljuski aitavad just eestlased majanduslangusest räsida saanud lätlastel kuidagigi leiva lauale tuua.
•• Näiteks Sigulda keppide valmistamisega tegeleb kümmekond inimest, kes suudavad nende müügist teenida nii palju, et muud tööd ei peagi tegema. Martinsone rääkis, et kui paari aasta eest moodustasid lõviosa turistidest lätlased ise ja venelased, siis nüüd on suurimad Põhja-Lätis rändajad just eestlased. Võrreldes eelmise aastaga olla neid Martinsone hinnangul tänavu eriti palju. „Mulle tundub, et teil on majanduslangus juba läbi ja te saate juba inimese moodi elada. Meil on asjad veidi paremaks läinud, aga töötus on endiselt liiga suur,” rääkis Martinsone.
Reisiplaan
Tüüpilise eestlase
reisimarsruut Lätis
•• Eesti turistide tüüpiline Läti-retk kestab kolm päeva ja algab Riia linnaga tutvumisest.
Näidisretk:
1. päev: Riia vanalinn ja loomaaed. Lõunasöök Lido söögikohas. Õhtuks Ju¯rmalasse.
2. päev: Ju¯rmala rand ja vanalinn või veepark.
3. päev: Põhja-Läti ringreis: Sigulda, Ce¯sis ja teised Koiva rahvuspargi paigad.
