Eesti vanadaam abistab Malis rändureid ja peab köögiviljaaeda

Eva Diallo on Aafrikas ehitanud oma kätega maja, õpetanud lütseumis ja üles kasvatanud kolm poega. Nüüd naudib ta pensionipõlve ja peab Eesti aukonsuli ametit.

Proua Diallo maja Bamakos on keeruline leida. Tänavasilte siin ei tunta ja majade numbrid – kui neid üldse on – asuvad juhuslikes kohtades. Tänavad, mida mööda tiirutades pikkamisi proua Diallo majale läheneme, on tolmused ja räpased. Seal toimetavad vabalt üksteise vahel sõeludes ringi kitsed, kanad ja lapsed. Džiibid rapuvad suurtes teeaukudes.

Lõpuks jõuame ühe kõrge aiani, mis naaberkrunte piiravatest aedadest oluliselt ei erine, aga väravast sisse astudes on selge, et siin ei ela tavaline malilane. Aed on hoolega kujundatud ja hoolitsetud. Kaitsevõrgud kaitsevad tilli- ja salatipeenraid. Ühtegi umbrohuliblet ei paista. Aiateed on korralikult sillutatud. Torkiv kõrbetaim piimalill on korrektseks hekiks pügatud. Proua Diallo tuleb majast välja, tikitud pluusi rinnal Eesti sõlg. Ta tervitab kõiki, nagu oleks igaüks neist ta armastatud sugulane, ja palub kaitseväe delegatsiooni täies koosseisus kohvilauda. Kaitseväe juhataja lähikaitsemeeskond jääb alati tagaplaanile ja valvele, kuid seekord ei pääse nemadki. Vanaemaga ei vaielda. Sõjaväepolitseinikele surutakse võileivataldrikud pihku.