Eestikeelne õpe vene koolis: Kalevipoeg, Tätte, Koit ja Hämarik
1. tund – kirikukirjandus
Läänemere gümnaasiumi 10.a klass, eesti kirjandus, sügissemestri teine tund
Tund algab suure mõistatus-mänguga. Õpetaja Kristi Mõisja räägib eesti keeles, mõistatused on ta lubanud kodus vene keeles ette valmistada. Mõistatusi sajab igast pingist (loodetavasti ei ole õpetaja lapsi ette hoiatanud, et tundi tuleb ajakirjanik!) ja õpetaja kiidab lakkamatult. Õpetaja püüab panna mõistatusi ja vanasõnu ka eesti keelde, nagu ka vastuseid.
Kristi – nii kutsuvad noort eestlannat nii õpilased kui ka kooli turvamees – hoiatab ette, et esimesed tunnid on sissejuhatavad loengud ega ole väga huvitavad. Kristi räägib aeglaselt, iga sõna rõhutades.
Teema on sel korral kirikukirjandus.
– Kes on piiblit lugenud? Käes hoidnud?
Vastuseks tõusevad väga üksikud käed. Kas lugenud või käes hoidnud? Õpetaja läheb teemaga kiiresti edasi.
Varasema õpetamiskogemuse põhjal ütleb Kristi, et eesti kirjandusele ette nähtud 35 tunniga jõuab vaid Noor-Eestini. Ja sedagi kiirtempos.
2. tund – mis on kõla?
Läänemere gümnaasiumi 10.a klass, muusikatund, teine sügisveerandil
Noormees hilineb. “Tere, ma olin...” Ja jääb sõna otsides seisma. Jääbki arusaamatuks, kus ta oli, aga ta hilines ka eelmisesse muusikatundi.
Helistiku ja kolmkõla juures takerdutakse sõna “kõla” juures. Mida see tähendab? Õpetaja Ruth Heidmets teeb mõiste klaveril kõlada lastes selgeks.
Lauldakse helistikku. Koos käega ja tähtnimedega.
Lõpuks lauldakse Raimond Valgre laulu “Mul meeles veel meloodia”. Kolmandal kordusel kostavad laulusõnad juba selgemalt.
Vahepala – keelekümblus
Läänemere gümnaasiumi 6.g keelekümblusklass
Isegi nimed on keelekümblus-klassi lastel eestipärasemad või vähemalt rahvusvahelisemad: Keit, Kristiina, Jaan, Karina, Justinas, German, Pavel. Keelekümblusklassis ei pea õpetaja eesti keele pärast üldse “võimlema” ega aeglaselt seletama. Kõik lapsed räägivad iseenesestmõistetavalt eesti keeles. Omavahel muidugi vene keeles. Aga nad on püüdlikud ja tublid ning noodiõpetuses 10. klassist juba eespool.
3. tund – kas kaja on lind?
Läänemere gümnaasiumi 11.b klass, muusikatund
Reede, kaheksas tund! See ei ole kindlasti maailma parim hetk midagi õpetada ja õppida. Õpetaja ei anna alla, vaid paneb tunnis tempo peale.
Kolmandik õpilastest puudub – sõidab kooli aktiivi laagrisse.
Tüdruk, kellele õpetaja annab alustuseks lugeda Eesti Päevalehe artikli, kus eestikeelse õppe asjus on tsiteeritud direktor Novikovi, räägib eesti keelt hästi. Põhjus: ta on algkoolis mitut ainet eesti keeles õppinud. Kehaline kasvatus, matemaatika, ajalugu... loetleb ta. Seda juttu, et eestikeelne aineõpe võiks osaliselt alata vähemalt põhikoolis, kuulen vene koolides ühtepuhku.
11. klass kuulab loengut hilisrenessansi kirikumuusikast.
– Mis on kaja?
– Mõtlen, et on lind?
– Kajakas on lind!
– Tüdruku nimi!
– Kuidas vene keeles on “kaja”?
Lõpuks leitakse, et see on ju “ehho”.
Õpetaja paneb mängima CD Orlando di Lasso teosega “Kaja”.
– Mis keeles lauldakse?
– Eesti?
– Ladina.
Tunniväline mõte
11. klassi esimestes tundides tabas õpetajat üllatus – õpilased olid hakanud jälle vene keeles vastama, ehkki õpetaja teab, et nad oskaksid ka eesti keeles vastata – kevadel nad juba tegid seda. Õpetaja tajus nüüd mingit protesti. Kevadel aprillisündmuste ajal oli siingi koolis neid, kes olid valmis tänavale minema, kuid Läänemere koolis on direktor Valeri Novikovil nii suur autoriteet, et ta oli saanud olukorra kiiresti enda kontrolli alla. See ei ole kool, kust tänavale minnakse, ütleb keegi. Ka turvamees kiidab Läänemere kooli: teda kuulatakse ja üldse on lapsed rahulikumad. Varem oli ta ühes teises Lasnamäe koolis, kus olnud... ühesõnaga, tubli vene mees oskab korralikku kooli hinnata küll.
4. tund – eesti keeles, palun!
Läänemere gümnaasiumi 10.a klass, muusikatund
Klassis on olnud oluline sündmus – äsja on valitud kooli uueks õpilaskogu presidendiks üks selle klassi noormees. President hilineb, on kõikidesse muusikatundidesse kas hilinenud või tulemata jäänud. Vabandab, ja kui õpetaja küsib, kas ta soovib värske presidendina oma klassile midagi öelda, ei saa ta tükk aega aru, mida temalt täpselt oodatakse. Lõpuks ütleb:
“Ma ei saa. Ma parem istun siin. Ja siis ma kuulan.”
Eesti keel ei ole vastse presidendi tugevaim pool.
Klass lobiseb ja sagib. Õpetaja alustab rütmipüramiidide ehk teemaga.
Saabub teine hilineja.
– Ja bõl u vrat‰a.
Klass hõikab kooris:
– Eesti keeles, palun!
Noormees:
– Olin arsti juures!
Täna üritavad nad õpetajaga justkui rohkem eesti keeles rääkida: “Aga õpetaja Ruth, kas me peame tai-ti-ri ka kirjutama?”
“Kirjutage emba-kumba,” kasutab õpetaja väljendit, mis paneb klassi üllatusega reageerima.
– Mis asja?
Õpetaja vahetunnis: “Vahel mõtlen, kas ikka teen õiget asja, kas seda on vaja.”
Vahepala – laulame inglise keeles
Läänemere gümnaasiumi 6.g keelekümblusklass, muusikatund
Ikka tublid ja usinad ja ikka täiesti vabalt eestikeelsed. Laulavad jo-le-mid kätega ja puha. Esireas tunneb poiss ära, et see on ühe riigi hümn. Inglise kuninganna hoidmise lugu, teadagi.
– Ka me täna laulame inglise keeles?
– Aga vene keeles?
Tuleb laul: purjus meremehest.
– Kummas keeles esimesena laulame?
Üksik hääl:
– Algul eesti!
Paljude suust:
– Inglise keeles.
Nii jääbki.
5. tund –
davai, laulame!
Läänemere gümnaasiumi 11.b klass, muusikatund
Alustuseks kutsub õpetaja ette noormehe, kes pole veel vastanud, mis helisid ta koduteel kuuleb.
– Mina kuulsin autode hääli, sõprade hääli, lindude hääli.
Õpetaja:
– Mis häält teevad autod?
– Prrr!
Klassis on muidugi lõbus naer. Aga mida muud ta saanukski vastata? Nojah, mürisevad või midagi niisugust, aga see eeldaks paremat keeletundmist.
Üks helide ettelugeja saab õpetaja käest eriti kiita – et oskab juba nii hästi eesti keelt. Poiss kuulab seda arusaamatuses, tüd-rukud tagareas tõlgivad. Õpetaja noomib:
– Ärge tõlkige, ta ei hakkagi aru saama. Ja pealegi saab ta ise aru! Tüdrukud vastu:
– Ei saa!
Tegu on noormehega, kes tuli Venemaalt Eestisse alles paar aastat tagasi. Võrreldes aastataguse ajaga saavat ta juba üsna hästi aru.
Õpetaja paneb peale Jaan Tätte loo, kus on naljakas kordus: ohoooo, ohohohohooo.
Üks noormees:
– Davai! Laulame!
Õpetaja on andnud sõnad ette ja kõik laulavad kaasa. Keeleõppe mõttes hea laul.
Edasi võetakse ette teine tuntud vene laul: “Kaptenilaul”. Laulavad kõigepealt eesti keeles – tegelikult eriti ei laula keegi. Kas venekeelses variandis läheb kõva laul lahti? Aga ei – vaid pisut enam on neid, kes laulavad.
6. tund – tere,
kallis Hämarik!
Linnamäe vene lütseumi 10. klass, eesti kirjandus
Christi Sepp on töötanud vene koolis 26 aastat eesti keele ja nüüd ka kirjanduse õpetajana.
Teema “Koit ja Hämarik” Faehlmanni versioonis. Tahvlile kirjutab õpetaja August Weizenbergi, Amandus Adamsoni ja Peeter Ulase nimed, kes on loonud kunsti samal teemal.
Õpetaja:
– Mis on muinasjutt?
Kooris:
– Skazka!
– Mis on muistend?
– Skazanije!
Õpetaja selgitab ajuti ka vene keeles. Kes vene kirjanduses on kunstmuinasjutte kirjutanud? Gorki, meenutab õpetaja ise. Selleks aastaks valminud eesti kirjanduse õpikud on lahti Faehlmanni kohalt. Õpilased teavad nimetada Adamsoni Russalkat.
Noormees:
– Mis on maal?
Õpetaja:
– Živopisj.
Jagab skulptuuride fotod laiali.
– Miks on skulptuurid alasti?
– Aga mis on vene keeles “alasti”?
– Golõi. Millest muistend rääkis? Kas oli keegi, kes üldse aru ei saanud? (Kodus pidid nad raamatuteksti läbi lugema.)
– Kes on vanaisa?
– Solntse?
– Bog võib olla?
– Millal on kõige lühem öö?
Tükk aega mõtlemist, kuni jõutakse jaaniööni.
Saavad ülesande nelja kaupa gruppidesse võtta, et “Koidu ja Hämariku” lugu dramatiseerida. Teha näidend ehk pjesa, tõlgib õpetaja igaks juhuks.
Kui palju nad üldse aru saavad? Vist mitte eriti palju. Õpetaja käib ja selgitab, kuidas ülesannet lahendada. Ikka segakeeles.
Kolmel grupil on töö valmis ja kaks jõutakse viie minutiga enne tunni lõppu ära kuulata.
– Tere, mu kallis Hämarik.
– Tere, tere, kuidas läheb?
– Väga hästi!
Õpetaja:
– Kas oli raske?
– Daaa!
Tunniväline mõte
Christi Sepp arvab, et ehk pooled saavad eestikeelsest tunnist aru. Möönab, et see võib olla optimistlik arvamus. Tunnistab, et pärast aprilliööd oli tal esimest korda 25 aasta jooksul hommikul tunne, et ei taha kooli minna. Tema põhiline töökoht on Paekaare gümnaasium Lasna-mäel. Samas ta ei arva, et eestlastel oleks vene koolis eriti raske töötada – kui ei sobi, siis maksab endas viga otsida.
7. tund – ma armastan sind!
Linnamäe vene lütseumi 10. klass, eesti kirjandus
Täna räägivad õpilased eesti keelt juba püüdlikumalt. Noormees tagumises pingis läheb pikema jutu juures siiski vene keelele üle.
Vastavad peast näitemänguna “Koitu ja Hämarikku”.
Esimene grupp tüdrukuid esimestest pinkidest kõneleb täitsa vabalt. Ilmselgelt saavad neiud aru, millest jutt. Saavad hindeks viie.
Teises grupis jutustab neiu veelgi ladusamalt – temal pole küll eesti keelega vähimatki probleemi.
– Oo, sa oled nii ilus! Ma armastan sind!!
– Ma armastan sind ka!
Saavad hindeks viie miinuse.
Kolmanda grupi jutustaja on natuke tekstiga hädas ja otsib sõnu. Lõpuks viskavad nalja:
– Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk, öö pikk!
Õpetaja täiendab:
– Kus piits, kus piits!
Saavad korraliku nelja.
Õpetaja võtab ikka aeg-ajalt vene keeles oma jutu kokku, aga teeb seda vähem kui eelmises tunnis. Tundub, et õpilased saavadki täna paremini aru.
Tunniväline mõte
Tüdrukud teatavad vahetunnis pahaselt, et neil on 10. klassis vaid kolm eesti keele tundi. Varem oli kas neli või viis.
Eesti keeles neiud igapäevaselt peaaegu ei suhtle. Õppima tahavad neiud minna Eesti kõrgkoolidesse. Paljud võtvat güm-naasiumi lõpus eesti keele tunde raha eest juurde. Õpetaja on veendunud, et ka koolitundides peaks keele selgeks saama, kui tööd teha. Tüdrukud ei usu.
Christi Sepa sõnul usuvad millegipärast eriti venelased, et kui maksad, siis saad ka keele paremini selgeks.
8. tund – kuidas on Emajõgi Tartuga seotud?
Linnamäe vene lütseumi 10. klass, eesti kirjandus
– Sügis on käes. Kuidas tuju on?
– Hea. Hästi.
Õpetaja meenutab Juhan Liivi luulet ja selles leiduvat sügist.
– Oleme tutvunud kahe õige esimese eesti keeles kirjutanud kirjanikuga. Kes need olid?
Nõutus klassis. Esimene oli Kristjan Jaak Peterson. Ja teine Faehlmann.
– Kuidas on Faehlmanni “Emajõe sünd” Tartuga seotud?
Väike segadus.
– Tartu ja Emajõgi?
– See on Tartu jõgi.
– Muidugi!
– Kes oli Kalevipoeg?
– Eesti rahva kangelane
– Milline ta oli?
– Suur! Võimas!
Kordamise ajal pole õpetaja täna midagi vene keelde ümber pannud. Klass töötab kaasa – isegi need tagumise pingi noor-härrad, kes eelmisel korral tundi tõsiselt ei võtnud.
– Kuidas tuleb võõrast teksti lugeda? Loeme korra läbi sõnu otsimata, et saada tekstist aru, ja siis teisel lugemisel hakkame sõnu otsima. Kas küsimusi on?
– Mis on “tippsündmuseks”?
– Mis on “hoogustus”?
– Kes on Jannsen?
– Lydia Koidula isa.
– Kes veel? Kes on Eesti hüm-ni sõnade autor?
Jutuks tuleb laulupidu.
– Kas olete laulupeol osalenud?
Osa ongi!
Tunniväline mõte
Neiud, kes saavad eesti keelest keskmiselt aru, arvavad, et natuke kergemini juba läheb kui esimestes tundides. Nad pole eestikeelse tunni vastu.
Üks neiu teatab, et tema saab vaid üksikutest sõnadest aru ning käib tunnis ainult puhkamas, sest nagunii ei saa millestki aru. Tegelikult ei tahaks ta midagi eesti keeles õppida. Kirjanduse tund on tema sõnul veel hullem – seal ei saa üldse midagi aru. Oma eesti sõbraga suhtleb inglise või vene keeles.
Neiu kõrval seisavad noormehed, kes tahavad eestikeelseid tunde, sest see annab keelepraktikat – nad tahavad Eestis kõrgkooli minna.
9. tund – mis on pill?
Läänemere gümnaasiumi 11.b klass, muusikatund
Klass võtab rõõmuga vastu teate, et novembris minnakse ühe tunni asemel raekotta vanamuusikakontserti kuulama.
– Mis on instrument?
– Pill.
Vene keeles teist sõna instrumendile ei leitagi. Ja noodi tähtnimetust “e” ei hääldata “jee”-na. Õpetaja võtab sahtlist eri suuruses plokkflöödid ning näitab, kuidas neist heli kätte saab.
– Kolmas sõrm!
Noormees ei saa aru.
– Durak! Treti palets!
Õpetab pinginaaber.
Kogemus: ühe aastaga hakkab juba aru saama
•• 11. klassi neiud tõdevad, et aasta tagasi eestikeelses tunnis käima hakates ei saanud nad suurt midagi aru. Nüüd, teist aastat õppides, saavad enam-vähem kõigest aru. Igal juhul ei lähe tund niisama kõrvust mööda.
Ja nüüd vaheajale! Eesti kirjanduses ja muusikaõpetuses saab hinded alles aasta lõpus.
Õpetajad
•• Muusikaõpetaja Ruth Heidmets on Lasnamäel Läänemere gümnaasiumi alg- ja põhikooli keelekümblusklasside õpetaja, kogemust 26 aastat, viis aastat vene koolis. Mullu alustas ta gümnaasiumi 10. tavaklassis eestikeelseid muusikatunde. Tänavu on tal 10. ja 11. klass. Sai äsja Tallinna aasta õpetajaks.
•• Eesti kirjanduse õpetaja Christi Sepp on Lasnamäel Paekaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on õpetanud samu aineid juba 25 aastat. Lasnamäel Linnamäe vene lütseumis annab sellest sügisest eesti kirjanduse tundi. Tänavu sai presidendilt Valgetähe V klassi ordeni.
•• Eesti kirjanduse õpetaja Kristi Mõisja on Lasnamäel Läänemere gümnaasiumis õppealajuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Eesti kirjandust eesti keeles on ta mõned aastad tagasi andnud humanitaarklassile, kuid seda enam koolis pole ja nüüd õpetab ta 10. tavaklassis eesti kirjandust. Kristi Mõisja on vene koolis töötanud 13 aastat.
Autorilt
Anneli Ammas
reporter
Eesti Päevaleht käib Lasnamäel koolitunnis
Septembrist alates on mitu tuhat vene koolide kümnendate klasside õpilast õppinud eesti kirjandust eesti keeles. Haridusministeerium innustab koole leidma võimalusi viia veel mõni aine eesti keelele üle. Kui palju ja mida täpselt sel õppeaastal vene koolides eesti keeles õpetatakse, alles selgub.
Eesti Päevaleht tänab kaht Lasnamäe kooli, Läänemere gümnaasiumi ning Linnamäe vene lütseumi, kes lubasid ajakirjaniku oma eestikeelsetesse tundidesse. Eriline tänu õpetajatele Ruth Heidmetsale, Christi Sepale ja Kristi Mõisjale, kes kannatasid uudishimuliku kuulaja välja!
Läänemere gümnaasium alustas 10. klassis eestikeelse õppega vabatahtlikult juba aasta tagasi. Alustati muusikatundidega ja nii õpivad selle kooli kaks 11. klassi teist aastat üht ainet eesti keeles. Läänemere kooli kümnes klass saab eesti keeles nüüd juba kaht ainet: muusikaõpetust ja eesti kirjandust.
Nii eesti kirjandust kui ka muusikaõpetust on koolides vaid üks tund nädalas. Õppekava järgi peab eesti kirjandust õpetama vaid 35 tundi ehk ühe aasta jooksul. Nii Läänemere kui ka Linnamäe koolis kavatsetakse ka 11. klassis eesti kirjandust õpetada.
Linnamäe vene lütseumi eesti kirjanduse õpetaja Christi Sepp arvab, et eestikeelsest tunnist saab praegu aru umbes pool klassist. Läänemere gümnaasiumi muusikaõpetaja Ruth Heidmets teab, et 11. klass, kellega ta alustas aasta tagasi, mõistab nüüd juba hoopis paremini kui aasta tagasi.
Vahepalana käis Eesti Päevaleht ka Läänemere gümnaasiumi 6. keelekümblus-klassi muusikatunnis, kus õpilastel pole vähimatki raskust õpetaja jutust arusaamisega.
•• Eesti Päevaleht jätkab kooliaastat vene koolis ka uuel veerandil.
