Kuigi failide vaid enese tarbeks kasutamine ei ole kuritegu, on seda kindlasti nende reprodutseerimine.

“See on sisuliselt vargus,“ lausus Järvine. Suurema osa ebaseaduslikult kopeeritavatest failidest moodustavad muusika ja filmid.

“Kogu Eesti istub P2P-võrgustikus,“ üldistas Eesti äritarvkaraliidu (BSA) tegevuse koordinaator Erik Mandre, kelle sõnul ei saa inimesed tavaliselt aru, et nad intellektuaalset omandit varastavad. Ometi on see kuritegu karistatav kolme-aastase vabadusekaotuse või rahatrahviga.

Ärisektoris on levinud piraattarkvara, selle kasutamise osakaal on Eestis 55, Euroopa Liidus keskmiselt aga 35 protsenti.

Politseil napib spetsialiste

Järvise sõnul ei ole politseis vastava väljaõppe ja kompetentsiga spetsialiste, mistõttu on piraatlust väga raske tõkestada. “See küsimus tuleb lähiajal lahendada, rohkem ressurssi on vaja kindlasti,“ rõhutas Järvine. Seni tegelevad virtuaalse reaalsuse piraatlustakistamisega muu töö kõrvalt mõned küberkuritegusid uurivad keskkriminaalpolitsei esindajad.

MTÜ Eesti autoriõiguste kaitse organisatsiooni tegevdirektor Ilmar Härg märkis, et Eestis internetipiraatlusega seotud kohtulahendeid ei olegi.

Erik Mandre näeb lisaks kohtutele süüd ka valitsusel, mis suhtub riigi mainet kahjustada võivasse internetipiraatlusesse väga leigelt.

Tänavu veebruari keskel valminud rahvusvahelise intellektuaalse omandi liidu (IIPA) raporti kohaselt ei ole Eesti küll veel nn mustas nimekirjas, kuid on siiski ära märgitud riigina, kus internetipiraatlus kasvas 2005. aasta jooksul peamiseks piraatluse vormiks.