Eesti linnuharulduste komisjoni esimehe Margus Otsa sõnul on tänavu suvel komisjonile tulnud Lahemaalt ja Kesk-Eestist kaks teadet, nagu oleksid inimesed koolibrit näinud. Mõlemal korral olid teatele tõestuseks lisatud ka fotod.
“Pilte vaadates oli kohe selge, et koolibritega tegemist ei ole, vaid neil on üks meile tundmatu suru, kes näeb mõneti tõesti koolibri moodi välja,” ütles Ots. “Ega koolibrid Ameerikast meile ikka ei satu.”
Kodus on liiga kuiv
Linnuvaatlejatelt täpsemaks määramiseks saadud parajalt udustelt fotodelt tundis Tartu ülikooli erizooloogia professor Toomas Tammaru ära Lõuna-Euroopast pärit üsna haruldase rändliblika – päevasuru (Macroglossum stellatarum).
“Sellist olukorda, et neid liblikaid oleks meie kandis korraga nii palju nähtud, pole viimase paarikümne aasta jooksul olnud,” osutas Tammaru sündmuse erakordsusele, märkides samas, et isegi Soome lõunarannikul on tänavu nähtud päevasuru ligemale sada korda. “Olen kogu oma elu liblikaid püüdnud, kuid Eestis ma seda liiki veel näinud pole.”
Tammaru hinnangul pole päevasurusid siia meelitanud mitte meie soe ja kuiv suvi, vaid liblikad on põhja poole pagenud just Vahemeremaades valitseva eluks sobimatu kuivuse eest.
Võrreldes meil esinevate surudega, võib kolme sentimeetri pikkust ning tüsedama kehaga päevasuru Tammaru sõnul väikeseks pidada. “Näiteks meil tavalise sirelisuru tiiva siruulatus võib olla kuni 12 sentimeetrit, sisserändavad kassitapu- ja tontsuru võivad aga olla veelgi suuremad,” tähendas ta. “Kuna need liblikad lendavad vastupidiselt päevasurule ringi vaid öösiti, ei hakka nad ka inimestele nii sageli silma.”
Lisaks mõõtmetele sarnaneb päevasuru koolibriga sellegi poolest, et putukas käib pika imilondiga õite kohal nektariga maiustamas ja ei lasku toitumiseks õitele, vaid suudab end kiiresti tiibu siputades paigallennul hoida.
Subtroopiline külaline
Päevasuru
(Macroglossa stellatarum)
•• Maksimaalne lennukiirus: 80 km/h.
•• Tiivalöökide sagedus: 90 lööki sekundis.
•• Kiirendus 0–70 km/h: 8 sekundi jooksul.
•• Toiduvajadus: 0,6 grammi nektarit tunnis.
•• Enamik umbes tuhandest suruliigist elab troopilistel aladel.
•• Surud on aerodünaamiliselt väga hästi arenenud ja kiire lennuga liblikad, kes toituvad õite kohal “surudes” – siit ka nimetus suru (rahvakeeles kiha). Toitumiseks kasutavad nad oma pikka imilonti, mille pikkus võib troopilistel liikidel ületada 20 sentimeetrit. Erandiks on lühikese imilondiga tontsuru, kes seetõttu püüab toitu leida näiteks mesilastarudest. Allikas: internet.
