„Suur pitsa ja Caesari salat?” küsib kohviku ettekandja. „Jaa, siia,” vastame fotograaf Eeroga ühest suust ja tunneme piinlikkust, sest sekund varem on aastaid söömishäirete all kannatanud Maris Laidre (26) öelnud, et enne ravi saamist ei suutnud ta toitu isegi näha. „On sul ebamugav vaadata, kui me sööme?” küsin otse. „Ei, sööge aga, nüüdseks olen ma jälle toiduga harjunud,” ütleb Laidre naerdes.

Toiduga „harjumist” mõtleb Laidre sõna otseses mõttes, sest 2010. aastal, kui ta viimases hädas Tartu ülikooli kliinikumi (TÜK) psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskusesse pöördus, kaalus ta ainult 40 kilogrammi. „Ma ei osanud enam süüa. Ma lihtsalt ei mõistnud, mis asi see on, ent samas polnud mul peas ühtegi muud mõtet kui söök-söök-söök,” selgitas ta.

Loe edasi, miks Eestis ravikohti nii vähe on, miks riik probleemiga ei tegele ja spetsialistide kirjeldusi, millal on tegu lihtsalt suure isuga ja millal ülesöömisega.

Avalehele
90 Kommentaari
Loe veel: