Eestit on üle aastate taas võimas rähni-invasioon tabanud
Rähnid on massiliselt Eestisse lennanud kodukohas tekkinud
toidunappuse tõttu.
Linnuhuvilised tõdevad, et üle nelja aasta on meie metsades taas puud hõivanud erakordne rähniuputus. Suur-kirjurähnide arvukus on liigi puhul harva esineva massirände tõttu kohati lausa viis korda suuremaks paisunud.
Tarvo Valker Läänemaa linnuklubist rääkis, et kui muidu näiteks valgeselg-kirjurähne talvistel linnuretkedel tema maakonna põhjaosas naljalt ei kohta, siis nüüd on selle liigi esindajaid võimalik pea kõikjal toimetamas näha. Valgeselg-kirjurähne on Valkeri sõnul märgatud isegi saartel, kuhu nad muidu satuvad haruharva. „Eriti palju on igal pool kuulda ja näha suur-kirjurähne,” kinnitas kogenud linnuvaatleja. „Isegi kuskil põllumaastikus olevas taluhoovis, kus vaid mõni üksik suurem puu, leiab kerge vaevaga paar suurkirjut üles.”
Pärnumaa linnumees Indrek Tammekänd sõnas omalt poolt, et praegune suur-kirjurähnide rohkus on võrreldav nelja aasta eest Eestit tabanud rähni-invasiooniga. „Suur-kirjurähn on praegu isegi arvukam kui rasvatihane,” märkis Tammekänd.
Muidu paikse eluviisiga suur-kirjurähnid on Eestisse valdavalt tulnud Venemaalt ja Lõuna-Soomest. Tammekänd aga lisas, et ta ei imestaks, kui meie metsad vallutanud linde on siia jõudnud ka enam kui tuhande kilomeetri tagant.
Rähnide massilise sisserände taga pole midagi muud kui kodukohas tekkinud toidunappus. Eestis ei tohiks talvel pea eranditult kuusekäbiseemnetest toituvad suur-kirjurähnid praegu nälga kannatada, sest tänu korralikule käbiaastale peaks neile piisavalt söögipoolist jaguma.
Lendavad tagasi
Siiski pole põhjust oodata, et selline rähniuputus jääbki kestma. „Invasioonide puhul on tüüpiline, et enamik siia rännanud linde lendab pesitsusajaks tagasi sinna, kust nad tulid,” selgitas Tammekänd. „Vaid mingi osa neist võib siia pesitsema jääda.”
Nii võib kehvade käbiaastate tõttu Eestis viimasel ajal pea kaks ja pool korda vähenenud suur-kirjurähnide pesitsusaegne arvukus invasiooni tõttu mingil määral kosuda.
Ühes asjas oli Tammekänd aga kindlamast kindel: kõigil, kes juhtuvad praegu kuskil metsas või pargis rähniga kohtuma, tasub kindlasti hetkeks aeg maha võtta ja linnu toimetamist või mõne prao vahele pistetud käbi kallal maiustamist jälgida. „See on igal juhul põnev vaatamine,” kinnitas ta.LinnuinvasioonKa männileevikesed vallutavad Eesti
Sel sügisel tabas Eestit ka siinmail harva nähtav männileevikeste (Pinicola enucleator) invasioon. 20. oktoobril märgati esimest lindu Kihnu saarel, järgmisel päeval juba kaheksat Pärnumaal Kodesmaal.
Detsembri keskpaigani vaadeldi Eestis kokku üle 150 linnu Saare- ja Hiiumaalt kuni Peipsini, mõned linnud jäid Kabli rõngastusjaama võrku Pärnumaal. Enamasti oli tegemist kas üksikute lindude või väikeste salkadega, kuid Kihnus loendati ühel päeval koguni 42 lindu. Valgamaal Tõrvas nähti kolme männileevikest ka selle nädala keskel.
Tarvo Valker Läänemaa linnuklubist märkis, et ilmselt Soome põhjaosast samuti siia paremaid toitumistingimusi otsima rännanud männileevikesed jõuavad nii arvukalt kui praegu meie maile väga harva. Nii suurt männileevikeste invasiooni pole tema hinnangul siinkandis viimase veerandsajandi jooksul veel nähtud.
Muidu paikse eluviisiga männileevike on rästasuurune lind, kelle levila ulatub Põhja-Ameerikast Põhja-Skandinaaviani.
