Eestlane loeb naistekaid, krimkasid ja lasteraamatuid
Kes on Eesti enim loetud autor? Paulo Coelho? Dan Brown? Jaan Kross? Eksite, härrased. Eesti 2004. aasta Tallinna ja Tartu keskraamatukogude laenutuse autorite edetabelit juhib suure edumaaga tubli naistekate treial Nora Roberts, talle järgnevad krimimemm Agatha Christie ja taas naistekate autorid Sandra Brown ja Barbara Cartland. Auväärsele viiendale kohale on maandunud Astrid Lindgren. Eesti autoritest ei mahu esikümnesse keegi, 11. kohal on Andrus Kivirähk, 12. kohal Aino Pervik ja 14. kohal Eno Raud.
Omakirjanduse seisukohalt lootustandvam pilt avaneb, kui vaadata tabelit teoste kaupa. Siin on Tammsaare “Tõde ja õigus” kolmandal, Raua “Kalevipoeg” neljandal ja Kivirähki “Rehepapp” kuuendal kohal.
Möödunud aastal hõigati topp 1000 juhina välja Igor Saveljevi “Füüsika üldkursus”. Tänavu juhib ilukirjanduse tabelit kaks tüdrukuteraamatut: “Printsessi päevikud” ja “Klatšimoorid”, kuid seda suuresti seetõttu, et sel aastal on teatmekirjandusel eraldi tabel.
“Raamatukogust laenab, nagu varemgi järeldatud, pensionär ja õpilane. Ehk siis naistekad, krimkad, lasteraamatud ja kooli kohustuslik kirjandus. Peale selle jäävad enim laenutatud teoste hulka need, mida reeglina koju raamaturiiulile ei taheta. Loetakse läbi ja viiakse raamatukokku tagasi,” nendib autorihüvitusfondi tegevjuht Ainiki Väljataga. Fondi käsutuses oleva valimi põhjal hakkab Eesti riik tänavu juba teist aastat järjest jagama raha raamatukogudest laenutatud teoste autoritele. Kui mullu jagati miljon, siis tänavu kaks miljonit krooni.
Autorihüvitusfondi avalduste esitamise tähtaeg lõpeb 15. aprillil, avalduste esitamine alles käib. Nagu mullugi, võivad avalduse esitada lisaks kirjanikele tõlkijad, kunstnikud, kujundajad ning õpikute ja teaduskirjanduse autorid. “Just mitte-ilukirjanduse autorid on olnud suhteliselt loiud avaldust esitama,” nendib Väljataga. “Ehkki autorihüvituse skeem on ka nende jaoks.”
Enim teenisid mullu autorihüvitise pealt mitte kirjanikud, vaid tõlkijad ja kujundajad. Ja seda arvestades asjaolu, et tõlkija saab ühe laenutuskorra pealt poole vähem raha kui originaalteose autor. “Inimesed on väga töökad olnud – olen näinud ikka väga pikki nimekirju,” nendib Väljataga.
Tema hinnangul ei ole pilt, mis Eesti raamatulaenutuses avaneb, ühe aastaga eriti muutunud. Eesotsas on ikka ühed ja samad autorid, vaheldunud on järjekord. Nii mõnigi raamatupoe müügihitt pole üldse nimekirja etteotsa jõudnud, näiteks juba 2003. aastal ilmunud Dan Browni “Da Vinci kood” on kõigest 59. kohal. Ja aega, mil eesti autor raamatukogulaenutust juhtima hakkab, annab samuti oodata.
Neli aasta keskmist palka
“Meie käest on kogu aeg on küsitud, millal laenutushüvituse arvestamisel lisanduvad Tallinna ja Tartu keskraamatukogudele teised raamatukogud. Probleem on aga selles, et elektrooniline laenutamine töötab alles kaduvväikses osas eesti rahvaraamatukogudest. Ja need vähesedki kasutavad eri infotöötlussüsteeme. Ühes maakonnas võib käigus olla korraga kolm erinevat programmi,” selgitab Ainiki Väljataga, “Võib-olla viie aasta pärast on olukord muutunud.”
Küll aga teeb autorihüvitusfond igal aastal enda andmebaasi võrdlusi mõne muu andmebaasiga. Möödunud aastal võrreldi seda Tartumaa raamatukogude andmebaasiga. Tuli välja, et kokkuvõttes sarnanes Tartumaa lugejate eelistus vägagi Tartu ja Tallinna omadega, ehkki üksikud külaraamatukogud olid näiteks väga erinevad. Tänavu võrreldakse andmebaasi Tartu ülikooli raamatukogu andmetega.
Samuti on kavas kehtestada autoritasude ülempiir – neli aasta keskmist palka (statistikaameti andmetel oli keskmine palk 2004. aasta detsembris 7021 krooni, kokku siis 28 084 krooni). Eelmisel aastal ületasid selle piiri näiteks Karin Suursalu, Jana Linnart ja Matti Piirimaa. Kõik kolm on tõlkijad, kes mullu populaarsemad eesti autorid Jaan Krossi ja Andrus Kivirähki kaugele seljataha jätsid.
Piiriseadmise eesmärk on jagada ülejäävad summad autorite vahel, kes asuvad nimekirjas allpool. “Ülempiir ei ole midagi pretsedenditut – näiteks Inglismaal on see samuti olemas, 6000 naela,” selgitab Ainiki Väljataga. “Laenutuskordi arvestatakse seal samuti valimi põhjal ja nii võib juhtuda, et autor saab ühel aastal 6000 naela ja teinekord ei saa midagi.”
Eestis on paksu verd tekitanud asjaolu, et autorihüvitusseadus ei arvesta ainult eesti ilukirjanikke ja tõlkijaid, vaid ükskõik milliste raamatute autoreid. Samas olevat võimalus, et Nora Roberts – või enim laenutatud vene krimiautorid Fridrihh Neznanski ja Darja Dontsova – esitavad rahasaamistaotluse, pigem teoreetiline.
“Ei usu, et see kunagi toimima hakkab,” kinnitab Väljataga. “Kõik Euroopa laenutushüvitusskeemid – millel Euroopas on väga pikk traditsioon – on alustatud toetusest omamaisele originaalkirjanikule. Tundub, et see riikide ühisrind, kes teab, mis nendele on parem, on tugevam kui Euroopa Liidust tulenev nõudmine autorikaitse seadust ja süsteeme harmoneerida. Praegu pahandab Euroopa Liit hoopis nende riikidega, kellel mingit laenutushüvitist ei ole. Neid on küll ja küll. Näiteks Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal, Iirimaa, Luksemburg. Ma ei usu, et Eesti on üks neid väheseid, kes võõraste riikide autoritele peab hakkama raha maksma. Seni on seda teinud ainult Inglismaa ja Holland. Vastupidi – oleme üsna esirinnas, sest meil on toimiv süsteem. Näiteks Lätis ja Leedus on sama asi olemas, läti kirjanikud pole midagi saanud”.
Vaata ka: www.ahf.ee
