Eksperdid: võlgnike huvid võiks kõrgemale seada
Kohtul peab olema võimalik kinnitada võlgade ümberkujundamise kava ja otsustada võlgade vähendamise üle ning võlausaldajatel ei tohiks olla õigust kava vastuvõtmise hääletamisel osaleda ega mingisuguse enamuse alusel seda tagasi lükata, kirjutas Helsingi ülikooli õigusteaduste professor Johanna Niemi võlakaitseseaduse koostajatele.
Niemi ja John Marshall Law Schooli õigusteaduse professor Jason Kilborn on ühed maailma nimekamad teadlased, kes on spetsialiseerunud võlgade korrigeerimise õigusele. Hiljuti palus riigikogu õiguskomisjon ja selle juures tegelev võlakaitse töörühm eesotsas õigusteadlase Paul Varuliga kahelt mainekalt teadlaselt tagasisidet peatselt riigikogult heakskiitu ootavale Eesti võlakaitseseadusele.
Kokkuvõtvalt ei tabanud seaduseelnõu kriitikatulv, vaid üllatavalt positiivne tagasiside. Üks põhilisi murekohti on aga mõlema teadlase hinnanguid lugedes see, kuidas tagada võlakaitseseaduses just võlgniku ja võlausaldaja huvide tasakaal ning kohtu roll selle tasakaalu reguleerimisel.
Teisisõnu, kui pangast võlgu võtnud inimene jääb elu hammasrataste vahele ega suuda näiteks töökaotuse tagajärjel maksta eluasemelaenu, autoliisingut ega pisikest tarbimislaenu, kas siis pank võiks kohe inimest pitsitama hakata? Kas pank võiks maha müüa laenu tagatiseks pandud eluaseme, panna sundmüüki võlgniku auto ja ka muu vara? Või peaks seadustega reguleerima selle, kas ja kuidas pank peaks võlgnikule vastu tulema?
Kui professor Jason Kilborni tsiteerida, siis keskenduvad võlausaldajad liiga tihti liiga kitsalt ühele tehingule, mis tõstab nende endi lühiajalised huvid kõrgemale võlgnike, nende perekondade, teiste võlausaldajate ja laiemalt ühiskonna pikaajalistest huvidest.
Mis saab pankade huvidest?
Ja kuigi ideaalolukorras peaks Kilborni arvates võlgnik ja võlausaldaja omavahelised suhted ise lahendama, on võlgniku kaitseks tarvis siiski seaduslikku mehhanismi, kuidas arvestada võlgadega kimpus oleva inimese huve.
Teisalt tekib aga küsimus: kas kohus võib võlgnikule leevendust andes kahjustada näiteks pankade huve, andes neile õiguse saada võlgniku käest tagasi vaid osa neile välja laenatud rahast?
Kilborni arvates võib, sest näiteks makromajanduslikku olukorda ja rahalistes raskustes oleva inimese huve arvesse võttes võib kohus tehes krediidiandjale ebasoodsama otsuse. „Ja ilmselt peabki seda tegema,” nentis Kilborn oma kirjas.
Samal ajal märkis Helsingi ülikooli õigusteaduste professor Johanna Niemi oma eksperdihinnangus, et maksejõuetusmenetluste eesmärk on taastada inimese maksevõime, sest ühiskond saab kõige rohkem kasu võlgniku majandustegevuse taastumisest ehk uutest maksulaekumistest.
Võlakaitse seaduse üks alga-taja Ken-Marti Vaher rääkis, et riigikogu õiguskomisjon tellis Niemilt ja Kilbornilt sellepärast hinnangu, et tegemist on väheste tunnustatud maksejõuetusõiguse ekspertidega maailmas.
„Nad omavad head ülevaadet erinevatest võlgade ümberkujundamise menetlustest maailmas ja saavad seetõttu soovitada meil vältida muudes riikides tehtud vigu,” lisas Vaher, kes on riigikogu õiguskomisjoni esimees.
Võlakaitseseadus
Kaitse ümberkujunduse eest
•• Võlakaitseseaduse ehk pikemalt võlgade ümberkujundamise seaduse eesmärk on pakkuda tavainimestele, eelkõige kodulaenuvõtjatele kaitset pankade omavoli eest ja anda ajutises makseraskustes olevatele peredele tõhusa võimaluse oma raskused ületada.
•• Ken-Marti Vaher peab enda sõnul tellitud hinnangutes väga oluliseks ekspertide soovitust anda kohtutele võlakaitses otsustav roll.
•• „Otsustusõiguse jätmine võlausaldajale võib muuta eraisikute võlgade ümberkujundamise sisuliselt võimatuks,” ütles Vaher.
•• Samuti tõid mõlemad eksperdid esile vajaduse kaitsta inimeste kodusid võlgade ümberkujundamise ajal.
