ELF-i metsaspetsialist Liis Kuresoo selgitas, et uute kaitsealade loomise ettepanekutesse kirjutati sisse väljapoole kaitsealasid jäävad enam kui seitsme hektari suurused looduskaitseliselt väärtuslikud alad, mida pärast 2007. aastal tehtud seadusemuudatusi enam ametlikult vääriselupaikade hulka ei loeta. Toona kehtima hakanud nõude kohaselt ei tohi vääriselupaiga pindala ületada seitset hektarit. „Üle seitsme hektari suurustel vääriselupaikadel pole praegu juriidilist kaitsestaatust,” nentis Kuresoo. „Vääriselupaiga määratlus võiks olla ikka väärtuse, mitte pindalapõhine.”

Ehk sisuliselt on seitsmest hektarist suuremad vääriselupaigad korraliku kaitse puudumise tõttu lagedaks raiumise eest kaitseta. Seda just erametsades, kus vääriselupaikade kaitse sõltub täielikult maaomaniku suvast. Näiteks kui riigimetsadesse jäävate vääriselupaikade kallale ei luba riigimetsa majandamise keskusel minna metsaseadus, siis eramaadel käib vääriselupaikade kaitse vabatahtlikkuse alusel: kui maaomanik on nõus väärtuslikku metsaala hoidma, sõlmib riik temaga 20 aastaks lepingu ning kompenseerib omanikule metsa hoidmise tõttu saamata jäänud tulu.

ELF-i ettepanekute kohaselt moodustataks kõige enam uusi kaitsealasid Saaremaal. Nii saarte kui ka Lääne-Eesti vääriselupaikade puhul on tegu eeskätt en­diste puiskarjamaade ja -niitudega, kus kasvab kaitsealuste taimede hulka kuuluv kaunis kuldking. Samuti on kadumisohus liikide viimasteks kantsideks olevate vanametsade vääriselupaikade indikaatorliikideks näiteks kopsusamblik ning meie punasesse raamatusse kantud sulgjas õhik.

Lepinguid vähevõitu

Keskkonnaministeerium on osa ELF-i ettepanekutest juba menetlusse võtnud ning keskkonnaminister peaks uute alade kaitse alla võtmise algatamise otsustama alles siis, kui asjatundjad on nende looduskaitselised väärtused üle kontrollinud.

Keskkonnaregistri andmetel on Eestis väljapoole kaitsealasid jäävaid vääriselupaikasid ligi 8100 ning eramaadele jääb neist üle 3000. Samal ajal on riigil eraomanikega sõlmitud leping üksnes 290 vääriselupaiga kaitseks. Ülejäänud tuhandetesse vääris­elupaikadesse võivad omanikud rahulikult sae sisse lüüa, sest ühelgi ametnikul pole lepinguta mingit alust sellele kätt ette panna.

Keskkonnaminister Keit Pentus tunnistas, et vabatahtlike lepingute süsteem eramaadel olevate väärtuslike metsaalade kaitseks pole piisav. „Tänavu veebruaris kiitis riigikogu heaks metsanduse arengukava aastani 2020. Koos kõigi oluliste huvigruppidega arengukava arutades jõuti ühtsele arusaamale, et vääriselupaiga mõiste ja kontseptsioon tuleb üle vaadata. Seda on meil ka kavas teha,” kinnitas Keit Pentus.

Vääriselupaigad – bioloogilise mitmekesisuse varamud

•• Metsa vääriselupaik on põlismetsaliikide kodu. Seal kasvab jämedaid või väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Vääris­elupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast või põlismetsaga sarnanev vana mets, aga ka põline puisniit, puiskarjamaa.

•• Metsa vääriselupaigad on põlismetsaliikide varjupaigad majandatud ehk siis raiutud või raiutavate metsade vahel. Tegu on meie metsade bioloogilise mitmekesisuse varamuga, mis on viimseks pelgupaigaks meie kõige ohustatumate sambliku-, putuka-, seene- ja loomaliikidele. Idee poolest peaks vääriselupaigad kaitsma põlist loodust ja meile meelde tuletama, et mets pole ainult puiduressurss.

•• ELF-i mullu viimase kümne aasta metsaraieid puudutavast uuringust tuli välja, et sel perioodil oli vähemalt osaliselt lagedaks raiutud enam kui kuus protsenti era- ja riigimaadel asuvatest vääriselupaikadest. Ehk siis patused on nii erametsaomanikud kui ka RMK.