Elmo Nüganeni aastalõpp on kiire. Veebruaris peab välja tulema Teise maailmasõja teemaline film „1944”. Meie jutuajamise päeval ootabki teda kui režissööri filmi helindamine. Linnateatri piletimüük sujub: järgmine võimalus sinna pääset lunastada on alles 9. jaanuaril – siis etendub Nüganeni enda lavastus, Antoša Tšehhonte „Maailmale nähtamatud pisarad”. Märtsis ootab teda aga üle pika aja lavaleminek Jon Fosse lavastuses „Sügise unistus” (lavastaja Madis Kalmet).

Detsembri alguses lavastas ta Peterburi Draamateatris William Boydi Tšehhovi-ainelist „Igatsust”. Mõtte minna Piiterisse peanäitejuhiks lükkas ta siiski tagasi. Venemaa on n-ö teises meeleolus kui varem, kuid Nüganen käib ikka seal oma töid tegemas. Räägimegi temaga Venemaast ja venelastest, otsapidi ka kunstist ja poliitikast.

Kui palju on teil Venemaa kolleegidega juttu ajaloost?

Üsna palju. Nemad on ju glasnosti ajast saadik teadlikud kunagi siin toimunud küüditamistest. Aga ka Ukrainas toimunud küüditamistest, repressioonidest.

Avalehele
89 Kommentaari
Loe veel: