Ennetava trahvi võib saada ka tänaval hõigatud lause või Facebooki postituse eest
Täna on riigikogus teisel lugemisel seaduseelnõu 656 SE ehk niinimetatud allikakaitseseadus, mis kehtestaks Eestis ennetava kahjuhüvitise mittemateriaalse kahju tekitamise eest. Seaduse autorite kinnitusel on eesmärk selles, et kohus saaks suure hüvitisesumma abil võtta kedagi solvanult motivatsiooni solvamist jätkata.
Eesti Ajalehtede Liidu hinnangul annab ennetava trahvi määramise poliitilistele jõududele võimaluse vaikima sundida või koguni pankrotti ajada ajakirjandusväljaandeid, mis on sageli poliitikute suhtes kriitilised.
Lisaks ajalehtedele puudutavad 656 SE raames võlaõigusseadusse tehtud muudatused tegelikult kõiki inimesi, sest ennetavat kahjuhüvitist saab kohus määrata igale inimesele, mitte üksnes meediaväljaandele.
Ja solvamine, mille eest ennetavat kahjuhüvitist määratakse, ei pea ilmuma sugugi mustas trükivärvis ja valgel paberil. Ennetava trahvi võib saada ka tänaval hõigatud lause, Facebookis kirjutatud teksti, oma blogisissekande või e-kirja eest. Seega ähvardab ennetav trahv teoreetiliselt igaüht, kellel võib tekkida tahtmine kellegi peale karjuda: „Sa oled ikka päris loll!“. Kui selle ütluse läbi solvatu annab solvaja kohtusse ja kohus leiab, et solvaja võib ka edaspidi kedagi lolliks sõimata, võib kohus nõuda temalt nii suure ennetava hüvitise maksmist, et tal
kaoks ära igasugune huvi edaspidi sõna "loll" suhu võtta.
Milline on praegune kord?
Igaüks, kes tunneb end solvatuna saab ka praegu kehtivate seaduste alusel solvaja kohtusse anda ja nõuda kahjuhüvitist. Võimalus on ise nimetada oma moraalse kahju ulatus kroonides või jätta see kohtu otsustada.
Kui inimene on ise määranud konkreetse summa, mida ta kahju hüvitamiseks soovib, maksab ta hagi esitamisel riigilõivu vastavalt selle summa suurusele – näiteks 100 000 krooni puhul on riigilõiv täna 10 000 krooni. Kui kahjusumma jääb kohtu määrata, siis on riigilõiv fikseeritud ning see on 5000 krooni.
„See tähendab, et isik, kellele kahju tekitati ja kes seda kohtu kaudu välja soovib nõuda, peab olema veendunud selles, et ta suudab tekkinud kahju ka tõendada. Sest kui kohus kahju ei tuvasta, võib ta riigilõivust lihtsalt ilma jääda. Sellise asjade korralduse eesmärgiks on hoida ära nn tühikaebajad, kes muidu kohtus lihtsalt hea õnne peale selliste mittevaralise kahju hüvitamise asjadega raha prooviks teenida. Küll aga saab riigilõivu vastaspoolelt välja nõuda, kui kohus hagi rahuldab,“ selgitas justiitsministeeriumi avalike suhete talituse juht Ivi Papstel.
Kohtuasja edukus sõltub sellest, kui hästi suudab hageja tõendada seda, kuidas ja mis ulatuses talle kahju tekitati. Seega peab solvatu hoolitsema selle eest, et ta väidetavat solvamist ka kuidagi tõendada suudab – olgu selleks siis tunnistajate ütlused, väljavõte e-kirjast või muud sellist. Kui ta seda tõendada ei suuda, siis ei ole kohtul alust ka hüvitist välja mõista. Loomulikult on eelduseks ka see, et suudetakse tuvastada konkreetne isik, kelle vastu hagi esitada. Ka siin on erinevus eraõiguse ja karistusõiguse vahel – karistusõiguses tuvastab võimaliku rikkuja riik (politsei, prokuratuur), eravaidluses riik ei sekku, mistõttu ei fikseeri midagi ka politsei.
Mis muutub uue seadusega?
Kahjuhüvitise alam- ega ülempiiri seaduses määratud ei ole ning seda ei tee ka uus eelnõu. Kohus kaalub kõiki asjaolusid ja tõendeid ning teeb siis lähtuvalt eelnevast ja oma sisemisest veendumusest otsuse selle kohta, kas ja kui palju antud juhul hagejale solvamise eest hüvitiseks määrata.
Erinevus kehtiva õiguse ja eelnõu vahel tulebki sisse alles hüvitise määramise puhul.
Kehtiva õiguse järgi mõistabki kohus välja hüvitise ainult konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Eelnõu kohaselt aga on kohtul edaspidi võimalus kaaluda ka seda, kas oleks vaja mõjutada kahju tekitajat hoiduma sarnastest tegudest ka tulevikus. Ehk teisisõnu, kas oleks vaja mõista välja kahjuhüvitis sellisel määral, et rikkujal kaoks igasugune motivatsioon tulevikus selliseid rikkumisi korda saata.
