Jüri Ratas saabus Stenbocki majja Foto: Ilmar Saabas

1. Kokkulepe, mis pikalt vindus ja kujunes vahelüliks ka presidendivalimistel

Eesti uue esindaja valimine Euroopa Kontrollikotta kestis ligi aasta. Venimine sai suuresti alguse sotside ja IRL-i vastasseisust. Sotsid tahtsid, et IRL hääletaks kooseluseaduse rakendusaktide poolt, vastasel juhul polnud nad nõus toetama Juhan Partsi kontollikotta saatmisel. Hiljem sai kontrollikoja kohast kauplemise objekt ka presidendivalimistel.

Riigikogu avaistung
Foto: Teet Malsroos, Õhtuleht

2. Ahelkokkulepped, mis tõid Eestile uue presidendi

Presidendikampaania tähe all möödunud suvi kulmineerus täieliku fiaskoga. Esimest korda Eesti ajaloos jäi president valimata nii riigikogus kui valimiskogus. Asi oli nihkes juba juunis, kui erakondadeülest kandidaati soovisid leida vaid pooled parlamendi erakondadest: IRL, Vabaerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Põhimõtteliselt läks asi sealt edasi parteide soolo peale, kusjuures Reformierakond ei suutnud kuid oma kandidaati välja valida. Valikuga viivitati ning lõpuks jäid kaotajaks nii Siim Kallas kui Marina Kaljurand ning ka erakond ise lõhenes. Riigikogu esimeses voorus kadusid vaatamata varasemale kokkuleppele hääled Eiki Nestori tagant – arvatavasti oli need Reformierakonna Kaljuranna toetajad, kellest osa oma häält ei andnud. Kolmandas voorus läksid hääled juba ka Kallase tagant.

Valimised jõudsid valimiskokku, kus Allar Jõks edestas esimeses voorus kahe häälega Kallast. Keskerakonna kandidaat Mailis Reps oli sunnitud 79 häälega aga tunnistama kaotust ning teisest voorust suu puhtaks pühkima. Sama moodi ka Marina Kaljurand. Reps oleks olnud kindel teise vooru saaja, kui Edgar Savisaare toetajaskond poleks tema tagant hääli ära võtnud ning neid Kallasele andnud. Savisaar koos jüngritega korkis Repsi teise vooru mittepääsemise tähistamiseks seal samas Estonias lahti šampanja. Teises voorus läksid lappama juba nii Keskerakonna kui sotsiaaldemokraatide hääled.

Tagantjärele võib öelda, et kui Reformierakond oleks oma kandidaadi varem leidnud ning võitlustulle poleks läinud korraga Siim Kallas ja Marina Kaljurand, poleks kumbki neist pruukinud siiski presidendiks saada, sest sotsidel oli Reformierakonna ülbitsemisest kõrini. Nagu ka enne valimisi korrutati – sotsiaaldemokraadid otsustavad, kellest ei saa president. Ning nagu näha, otsustasid nad lõpuks, kellest saab president.

Eiki Nestor teatas juba samal õhtul, mil presidendi valimised valimiskogus läbi kukkusid, et kutsus kokku riigikogu vanemate kogu. See kogunes esmaspäeval, et leida kandidaat, kes sobiks vähemalt 68 rahvasaadikule. Juba päev hiljem, 27. septembril, tehti ettepanek esitada presidendikandidaadiks Kersti Kaljulaid. Kirtsus ninaga oli sunnitud Reformierakond alla vanduma ning kaotust tunnistama ja andis riigikogus Kaljulaidile 81 riigikogu liikme hulgas ka oma hääled.

Öeldakse, et presidendivalimised muudavad ka üldist poliitikat. Muutsidki. Ei läinudki kaua aega, kui sotsiaaldemokraadid ja IRL avalikult Reformierakonda karmilt kritiseerima hakkasid ning Keskerakonnaga valitsuse moodustamiseks käed lõid. Vana poliithunt Reformierakond ei osanud sellel korral märke lugeda ning oli sunnitud opositsiooni kolima.

Kes sellest võitsid? Kindlasti nii sotsid, IRL kui Keskerakond. Viimane sai valitsusse. Kaks esimest tõid areenile aga naispresidendi ning pääsesid ühtlasi kaua-aegsest ülbest valitsusliidu partnerist. Võitis ka Juhan Parts, kes sai lõpuks töö kontrollikotta.

Kersti Kaljulaid
Foto: Tiit Blaat

3. Kokkulepe, mis röövis EAS-i juhilt töökoha

Pärast presidendivalimisi tärkas aastateks külmutatud skandaal eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese talu ümber. Sügise ühe kuumima teema keskmesse sattus EAS-i juhatuse otsus – mis tehti juba 2012. aasta alguses, oli Ilvese presidendiks oleku ajaks peatatud ning tuli ilmsiks alles pärast presidendi ametiaja lõppu. Otsuse järgi pidi OÜ Ermamaa, juhul kui Ärma talu ei hakata sihtotstarbeliselt ehk turimistaluna kasutama, tagasi maksma EAS-ilt saadud toetusest kümme protsenti. Otsustatud protsent tundus avalikkusele ebaõiglaselt väike ning järjest pinnale ujunud ja kahtlusi süvendanud faktid surusid EAS-i nurka.

Nõukogu otsustas Hanno Tombergi juhatuse esimehe kohalt tagasi kutsuda. EAS-i nõukogu juht Erki Mölder viitas tagasikutsumist kommenteerides, et selline oli toonase ettevõtlusministri Liisa Oviiri soov. Oviir põhjendas end, et EAS-i juhatus eesotsas Tombergiga ei vastuta 2012. aasta juhatuse tehtud otsuste eest, vaid enda tehtud otsuste eest, viidates sellele, et Tomberi juhitud juhatus oleks saanud varasemat otsust muuta, kuid ei teinud seda. Eesti üleriigiliste ajalehtede juhtkirjad mõistsid Tombergi tagandamise üksmeelselt hukka, viidates asjaolule, et Tombergi tagandamine ei lahenda EAS-i ja Ärma küsimust.

EAS-i pressikonverents
Foto: Hendrik Osula

4. Kokkulepe, millega Mihkelson jäi ilma ministrikohast

Keskerakonna esimees Jüri Ratas, SDE esimees Jevgeni Ossinovski ja IRL-i esimees Margus Tsahkna jõudsid 18. novembri pärastlõunal alanud ministrite kohtade jaotusega lõpule alles 19. novembri hommikul. Kui Keskerakond ja SDE suutsid koheselt ka kohtade taha nimed kirjutada ning oma juhatustes ja volikogudes need ka kinnitada, siis IRL venitas ning avalikustas nimed alles esmaspäeval, 21. novembril, mõni hetk enne koalitsioonileppe allkirjastamist.

Üllatus oli suur, kui kaitseministri kohta ei saanudki ilmselgelt sellele kohale kõige rohkem sobinud Marko Mihkelson, vaid selle täitis hoopis Tsahkna. Kuigi viimane põhjendas, et erakonna esimehel peab olema kaalukas portfell, oli tegelik põhjus hoopis see, et keskkonnaminister Marko Pomerants keeldus oma kohalt lahkumas. Pomerants pidanuks minema tagasi riigikokku, rahandusminister Sven Sester võtnuks omakorda üle keskkonnaministri portfelli, Tsahknast pidanuks saama rahandusminister ja Mihkelsonist kaitseminister. Nn respublikaanid panid seljad kokku ning erakonna esimees Tsahkna pandi lihtsalt fakti ette – Pomerants ja Sester jätkavad omadel kohtadel ja nii on.

Kuuldavasti olla Siim Kiisler Tsahknale laupäeval eestseisuses öelnud – mine puhka end nüüd välja, Margus! Kiisler pidanuks ju Sesteri riigikokku pääsemise korral oma kohaga hüvasti jätma, Pomerantsi riigikokku tulles pidanuks aga lahkuma Einar Vallbaum. Nii jäi kaitseministeerium ilma tõeliselt professionaalsest juhist ning IRL-i esimees näitas, et ei suuda oma erakonda kontrollida. Hea, et tal õnnestus Kaia Ivagi valitsusse tuua, kellel oli varasemate intriigidega vaip alt tõmmatud.

Suursaadik Sulev Kannike, Johannes Kert, Marko Mihkelson ja Ants Laaneots Desna väljaõppekeskuses
Foto: Marko Mihkelson

5. Kokkulepe, mis oli hinge vaakumas, kuid sai valitsuse vahetusega uue hoo

Jevgeni Ossinovskile oli alkoholipiirangute karmistamine üks põhimõttelisi asju juba eelmises valitsuses, mille eest ta ennastunustavalt võitles. Eelmises valitsuses heidsid koalitsioonipartnerid talle ette, et ta ületab isegi neid ettepanekuid, mis kirjas alkoholipoliitika rohelises raamatus. Ossinovski ei näinud selles probleemi. Justiitsminister Urmas Reinsalu heitis ettepanekutele ette mõjuanalüüsi puudumist ja mida kõike veel, et mitte kooskõlastust anda. Reformierakonna koalitsioonist minemalöömine on pannud rattada aga veerema, mistõttu võib arvata, et uue valitsuse algse kokkuleppeni jõudmise juures Reformierakonna seljataga mängis oma osa alkoholipiirangutega edasiliikumises üksmeelele jõudmine.

Jevgeni Ossinovski
Foto: Rauno Volmar

6. Kokkulepe, mida poliitiliste intriigide tõttu pole seni suudetud saavutada: kooseluseaduse rakendusaktid

Kooseluseaduse rakendusaktide peamiseks piduriks on eelmises ja selles valitsuses olnud IRL. Nad ka ei varjanud selle vastuolu oma põhimõtetega ei koalitsioonipartnerite ega ka avalikkuse ees. Küll proovis SDE ja osa Reformierakonnast neid ümber veenda, aga see ei õnnestunud. Kasutusele võeti isegi vastuseis Juhan Partsi kontrollikotta saatmisele. Lõplikult pani rakendusaktid luku taha Keskerakonna vangerdus liikmetega õiguskomisjonis, kus seaduse pooldaja vahetati välja sellele vastuolija vastu. Tulemuseks ei pääsenud rakendusaktid enam komisjonist suurde saali. Nüüd on Keskerakond valitsuses ja seal on endiselt nii seaduse pooldajaid kui vastaseid, kuid uue valitsuse koospüsimise hinnaks on olnud SDE leppimine, et rakendusaktid praegu edasi ei liigu ja pigem oodatakse kohtupretsendente, mis ükshaaval rakendusaktide asemel puuduoleva ära reguleerivad.

Margus Tsahkna
Foto: Madis Veltman

7. Kokkulepe, mis pani värisema Keskerakonna ja seejärel valitsuse: garantiikirjad

Septembris tulid päevavalgele kaks Keskerakonna nimel välja antud garantiikirja reklaamiärimees Paavo Pettai firmale Midfield OÜ, mille koguväärtus oli 730 000 eurot. Garantiikirjad näitasid küll ühelt poolt suurt segadust Keskerakonna rahaasjadest ning erakonna juhtimiskultuuri, kuid samal andis impulsi Ratas-Simson-Reps ehk RSR-i leeri võimuhaaramisele erakonnas. Endise peasekretäri Priit Toobali allkirjaga välja antud garantiikirjade ümber puhkenud tülis süüdistasid erinevad leerid teineteist valetamises ja vassimises.

Garantiikirjadega hoo sisse saanud lumepall kasvas aga tõeliseks laviiniks – peasekretär Oudekki Loone sunniti taanduma, vahetati välja erakonna volikogu esimees, partei meediaüksustes toimus suurpuhastus, kontoris vahetati lukud ning partei esimehel Edgar Savisaarel ei lubatud enam erakonna siselisti kirju saata. Kõik päädis 5. novembril Paides Keskerakonna kongressil, kus parteijuhiks tõusis Jüri Ratas. See viis lõpuks ka Rõivase valitsuse kukkumiseni ning peaministriks tõusis Jüri Ratas.

Valgamaa keskerakondlased koos Tallinna külalistega kogunesid parteiasju arutama
Foto: Raivo Tasso

8. Kokkulepe, millega reedeti Savisaar: abilinnapead, ülejooksikud ja RSR

xÜhes RSR-i tõusuga hakkas ka Edgar Savisaare senise karjääri kõige valusam kukkumine poliitikas. Õigupoolest sai kõik alguse juba kevadel. Kui veel aasta alguses algatasid abilinnapead Savisaare kriminaalsüüdistuste vastu rohelise rinnalindi kandmise kampaania, siis juba kevadel tegid abilinnapead Savisaarele ettepaneku linnapea kohast loobuda ning hoopis volikokku siirduda.
Garantiikirjade skandaaliga kaotas ta oma lähimad toetajad partei mõjukatel positsioonidel – Oudekki Loone vahetati välja Jaak Aabi vastu ning vana võitluskaaslane Kalev Kallo vahetati partei volikogus Kersti Sarapuu vastu. Lisaks jäi Savisaare leer vähemusse ka partei juhatuses. Tema seljatagant hakkasid ära kaduma senised tulised toetajad ja näiteks Jaanus Karilaid muutus Savisaare toetajast üleöö tema tuliseks vastaseks.

Savisaare vastastel õnnestus suve hakul partei presidendikandidaadiks panna tema asemel hoopis Mailis Reps ning sellest ajast alates suutsid nad Savisaare positsiooni erakonna esimehena pidevalt nõrgestada. Garantiikirjade skandaalist alguse saanud võimupööre kulmineerus Paides parteikongressil, kuhu kokku kutsutud delegaatidega seonduva otsustas vastasleeri kätte langenud volikogu ning nii mängis RSR-leer Savisaare juba enne kongressi sisuliselt nurka. Savisaar otsustas lõpuks kandideerimisest sootuks loobuda.

Aeg näitab, kas Savisaar suudab end taas poliitikas tegijaks mängida või on kriminaalsüüdistused ning kaotatud lähiringkond Eesti ühe mõjukama poliitiku lõplikult murdnud.

Edgar Savisaar
Foto: Priit Simson

9. Kokkulepe, mis läks vett vedama: kulka juhi valimine

31. augustil kogunes Eesti Kultuurkapitali (kulka) nõukogu teisele katsele, et valida organisatsioonile uus juht. Esimene katsel ametlikult otsust ei tehtud ja viis parimat kandidaati kutsuti lisavestlusele. Kuluaarides räägiti juba ammu – sellest kirjutas ka Eesti Päevaleht –, et kokkuleppe järgi saab uueks juhiks ERR-i juht Margus Allikmaa. Uue juhi valimise päeval kirjutas Eesti Päevaleht sellest, kuidas Allikmaa ilmselt võidabki, kuid nõuab kulka eelmisest juhist kõrgemat palka. Allikmaa jäigi kohast ilma ning poolteist kuud hiljem valiti kolmandal katsel uueks juhiks Kertu Saks.

Margus Allikmaa
Foto: Tiit Blaat

10. Kokkulepe, mis haihtus: Reformierakonna uue esimehe valimisele eelnes kokkulepe uut juhti mitte valida

Järgmise aasta esimesel nädalal esialgse lõpplahenduse saav suurim intriig sai alguse sügisel, kui Reformierakonna väikese ringi inimeste seas lepiti kokku, et erakonna esimees Taavi Rõivas vahetatakse välja Kristen Michali vastu. See tähendas ühtlasi, et Michal võtab ka peaministri koha. See pidanuks juhtuma kevadel ning üsna kindlalt oleks Reformierakond üritanud senised partnerid minema lükata ning Keskerakonnaga kokkuleppe teha. Töö selle nimel käis. Läks aga nii, et hoopis senised partnerid IRL ja sotsiaaldemokraadid mängisid Reformierakonna üle ning vanadel poliitrebastel tuli vähemalt praegu kaotust tunnistada.

Rõivas võttis lõpuks avaliku vastutuse ja teatas, et ei kandideeri uuesti erakonna esimeheks. Ühtlasi andis ta oma õnnistuse Michalile ja teatas, et erakonna üldkogu toimub juba kuu aja pärast ehk 7. jaanuaril. Kuid asi ei läinud sugugi nii libedalt, nagu plaan ette nägi, sest esimeheks otsustas kandideerida ka Hanno Pevkur. Viimane lubab erakonda rohkem kaasata ja käib läbi erakonna piirkondi. Nüüd on sunnitud sama tegema ka Michal. Esimest korda Reformierakonna ajaloos tuleb neil esimees valida, mitte tagatoas otsustatu lihtsalt fikseerida. Esialgne lõpplahendus saabub 7. jaanuaril.

Reformierakonna üldkogu
Foto: Rauno Volmar