Ametis oleva presidendi Arnold Rüütli kõrval presidendikohale pretendeerima jäänud Ene Ergma ja Toomas Hendrik Ilves ei pea kandidaatide tervise täiendavat kontrollimist ilmtingimata mõistlikuks, sest Eesti presidendi võimu ulatus ei ole selleks piisav eeltingimus.

Ametis oleva presidendi ja kandidaatide tervise kontrollimine on pigem omane presidentaalsetele riikidele.

“Riigipea tervis ei tohiks kindlasti mingi saladus olla, aga kui me arvestame seda, kellel on Eesti Vabariigis täitevvõim, siis oleks ju suhteliselt naljakas nõuda tervisekontrolli presidendilt ja mitte peaministrilt,” nentis Toomas Hendrik Ilves.

Samal arvamusel oli ka Ene Ergma.

“Ma arvan, et presidendivalimistest ei peaks palagani tegema. Tervisekontrollimine võiks ju kuuluda valimiste juurde, kuid siis peaks see ka kirjas olema,” ütles ta.

“Sageli tundub mulle, et meil siin mängitakse Ameerikat, kuid meil ei ole ju presidentaalne riik. Olen tervisekontrolliga nõus, kuid peaksime seda tegema ratsionaalselt ja järjekindlalt. Muidu me lihtsalt mängime siin mingit asja ja ma kardan, et me mängime seda liiga palju,” lisas Ilves.

Lahenduseks vanusepiir

Ene Ergma arvates oleks palju parem lahendus seada presidendiks kandideerija vanusele ülempiir, näiteks 70 aastat, sest alampiir on 40 aasta näol juba sisse viidud.

“Sellega välistaksime paljud küsimused juba ette. Ülikoolides on ju ka professoriks valimise piir 65 aastat. Ja seda paljudes Euroopa riikides,” selgi-tas Ergma.

“Väga tihti juhtub, et suurepärased professorid kaotavad ühel hetkel selle, mis neil kunagi oli, ning seda on ju kurb vaadata,” märkis Ergma. Ametis oleva riigipea tervise avalikku jälgimist või kandidaatide tervise uurimist ei pidanud ta mõistlikuks lahenduseks.

“Aafrika suguharudes on komme, et kui pealik jääb vanaks, siis ronib ta palmipuu otsa ja teised hakkavad raputama. Kui pealik ilusasti kinni hoiab, siis võib ta suguharu edasi juhtida, aga kui ta alla kukub, on vaja uus juht valida. Samamoodi võiksime me nõuda, et kandidaadid läbiksid Tartu maratoni,” naljatas Ergma.


Professor: teovõimetuks tunnistamine on ebaselge

Tartu ülikooli riigi- ja haldusõiguse professor Kalle Merusk sõnas, et riigipea tervise jälgimise seadustesse sisse kirjutamine on omane riikidele, kus president on täitevvõimu eesotsas.

“USA-s käib president kord aastas arstlikus komisjonis ja kontrolli tulemused avalikustatakse,” tõi ta näite. “Kas meil sellist asja vaja oleks, on juba küsimus seadusandjale.”

Merusk nentis, et praegu on presidendi teovõimetuks tunnistamine seadustes häguselt reguleeritud.

“Kui meil selline vajadus tekiks, poleks seadustest eriti abi. Praegu peab õiguskantsler tegema riigikohtule vastava ettepaneku, kuid mille alusel, see on lahtine. Kas aluseks on mingid tähelepanekud või midagi muud?” tõi Merusk esile probleeme. “Kui õiguskantsleril peaks tekkima tõsine kahtlus, et president on teovõimetu, siis võiks tal olla õigus tellida ka mingi ekspertiis,” pakkus ta välja ühe lahendusvariandi.

Intervjuu

Martta Nieminen,

Helsingin Sanomate

poliitikauudiste toimetaja

•• Kas Soomes kuulub presidendi tervis avalikult arutatavate teemade hulka?

Meil presidendi tervise üle eriti ei arutleta.

•• Kas meediat informeeritakse presidendi tervisest?

Saame presidendi tervise kohta kord aastas teadaande, aga see on nii ainult sellepärast, et Tarja Halonen ise tahab, et see nii oleks. Avalikku arutelu selle üle eriti ei toimu.

•• Kas see on ka probleeme tekitanud?

Muidu võib meedias presidendi tervist täitsa vabalt lahata, aga sellest ei ole kunagi mingit probleemi kujunenud.


Kommentaar

Riigipea tervis on kindlasti avaliku huvi objekt

Tarmu Tammerk

pressinõukogu endine esimees

On tähtis, et ajakirjandus teavitaks avalikkust kõigest, sealhulgas riigijuhi tervisest, küsimus on aga eelkõige selles, kuidas seda tehakse.

Suhtumine riigipea tervisesse sõltub riigi kultuuritavast ja sellest, kuidas avalikkus on harjunud seda teemat käsitlema. Eestis praegu ju mingit traditsiooni ei ole ja seetõttu ongi see teema osutunud niivõrd vastuoluliseks. Näiteks Prantsusmaal on ajakirjanikud oma riigi juhtide tervisest aastakümneid vaid kuulujutte teadnud, sest selle käsitlemist on peetud vastuvõetamatuks. Nimetagem seda kas või ühiskondlikuks leppeks – seal on kokku lepitud nendest asjadest mitte avalikult rääkida. Muudes riikides on teistsugused tavad.

Eesti on momendil teelahkmel. Ma arvan, et on tähtis, et ajakirjandus informeeriks avalikkust igasugustest asjadest, kaasa arvatud riigipea tervis. Teemana on see kindlasti avaliku huvi objekt.

Küsimus on eelkõige see, kuidas seda teha. Siinjuures on problemaatiline ühe arsti esinemine, kes ei käitunud minu arvates arstilt oodatavate tavade kohaselt. Sellise avalik-õigusliku diagnoosi panemine arsti poolt tekitab küsimuse, kas arstid ongi sellised, et vaatavad kedagi televiisorist ja võtavad seisukohti.

Pigem oleks olnud tema kohus oma tähelepanekutest kõnealusele isikule teada anda, ta enda juurde vastuvõtule kutsuda, mitte oma tähelepanekuid avalikult kuulutada.

Kui ajakirjanik näeb, et artiklis sõna võttev arst ei käitu vastavalt arstieetikale, ei peaks ta artiklit avaldama.

Kui tegu poleks olnud tegev- arstiga, siis ei oleks see artikkel ju ilmunud. Tegu on Eestis pretsedenditu juhtumiga: praktiseeriv arst võtab erialasel teemal avaliku elu tegelase kohta sõna.