ERM-i keldris kannatavad väärtuslikud käsikirjad
Nutta tahaks, häbi on korraga eestlane olla. On häbi olla sellise rahva poeg, kes laseb oma hindamatutel aaretel hallitavas keldris üle poole sajandi paremat saatust oodata. Sellise musta mõttega väljusin Eesti Rahva Muuseumi (ERM) peahoonest Tartu Veski tänavas.
Muuseumisõprade appihüüd – ERM vajab hädasti uut maja – lendas hiljuti läbi meediaavaruste. Käisin siis vaatamas, kuidas on lood ajutise majaga, kuhu koliti ajutiseks 1944. aastal.
„Karl Eduard Sööt, Kristjan Raud, Nikolai Triik, Oskar Kallas, Hendrik Visnapuu, Julius Kuperjanov, Jaan Kärner, Gustav Vilbaste,” loetleb peaarhivaar Tiina Tael kultuuritegelasi, kes lõid 1909. aastal sündinud ERM-i loomisel kaasa. Nende kogumisretkede päevikud on vaid üks osa pehmelt öeldes viletsates tingimustes talletatavast käsikirjalisest arhiivist. Digitaliseeritud ehk arvutis kasutavateks koopiateks on tehtud sellest küünemusta jagu. Pole tingimusi, pole inimesi, pole seadmeid, pole raha. Osalt seisavad veel kastides Gustav Ränga ja Ernst Jaaksoni kogud. Isegi sorteerimisruumi pole lõputute arhiivikappide kõrval.
Kaotatud kihlvedu
Kõduneb üks Mulgi kuub – paha lugu. Kurvastame, aga ju saab muuseumile enam-vähem samasuguse ka tänapäeval. Hävib sajandivanune käsikiri – oleme sellest lõplikult ilma. Sama kehtib fotokogu kohta. Niimoodi arvan. Peaarhivaar noogutab.
Tiina Taelal on tegemist, et koos kolleegiga kitsukesse kabinetti, raamatute, dokumentide, korrespondentide veel arvele võtmata tööde vahele ära mahtuda. Ta lükkab käed laiali, pooleteise meetri laiusele. Just nii palju lehekülgi korrespondentide töid lisandub igal aastal. Aga kui seisame piripardani täis arhiivis taevani kõrguvate kappide vahel, on seal vaid kaks tühja riiulit. Rohkem enam ei mahu.
ERM-i loomise, arendamise arhiiv on koridori tõstetud, hulk teisigi arhiivikappe lisaks. Loomulikult vajaksid arhiivid hoopis väiksemat temperatuuri, vähem tolmust paika, otsese päikesevalguse puudumist. Aga koridorikappide ees asub töölaud, mille taha teinekord maanduvad uurijad, kui mujal enam ruumi pole. Sellepärast ei saa aknaid kinni katta, temperatuuri mahakeeramisest rääkimata.
ERM-is töötavad parandamatud optimistid. 2008. aastal vedas koguhoidja Ülle Jäe kolleegiga kihla, mängus oli tuhat krooni. Ülle uskus, et 2015. aastal võtab ERM külastajaid vastu uues kodus. Nüüd peab ta hakkama kaotuse tarbeks eurosid kõrvale panema.
Kahemeetrise raske redeli õigesse paika tõstmine pole Üllele probleem. Ronimisvahend tõuseb tugevate käte najal kergelt kui tolmulapp. Lae piirilt vaatab vastu niiskusest kooruv krohv. Oravana lendab Ülle redelist üles. Toetub vaid ühele jalale ja küü-ni-tab. Ülle on pikk naine, küünitamiseks paslik. Muudmoodi pole võimalik kapi ülariiulilt säilikuid kätte saada. Korraga midagi nõksatab. Olen valmis taevast langevat Üllet sikuhüppel kinni krapsama, kuid juba tuleb ta õnnelikult alla, suur karp rahva hindamatu varaga pihus. 2010. aastal sadas siinsamas lagi alla. Aastat, mil vanavara täis keldrid poleks hallitanud, majas ei mäletata.
ERM-il pole asutamisest saadik kunagi olnud päris oma maja, mis oleks muuseumiks ehitatud. Uut maja pole vaja ERM-ile uhkeldamiseks ega turismi edendamiseks. Uut maja on vaja, et miljon säilikut rahva vara ei häviks.
INTERVJUU
ERM korralikult töötada ei saa
Krista Aru
Eesti Rahva Muuseumi direktor
Krista Aru, millisena oma tööd ette kujutasite, kui saite 2006. aastal ERM-i direktoriks?
Lähtusin paljuski sellest, milline oli olnud mu töö kirjandusmuuseumis. Tegelemine sisuliste projektidega, mis kõik seotud kultuurivaramu tänapäevase uurimise ja tõlgendamisega. Tegelikkus osutus teiseks: olen ERM-is eelkõige administraator, sehkendaja. Kõige rohkem on kulunud aega toimingutele, mis on seotud uue hoone ettevalmistamisega. Alates suhetest välismaiste arhitektidega ja lõpetades ruumikaartide ülevaatamise, hoone insenertehnilise poole uurimisega. Kõige rohkem on kahju, et tööks inimestega on väga vähe aega, süvenenud on pealiskaudsus, kiirete ja kahjuks ka pealiskaudsete otsuste rohkus.
ERM-i uut maja ei paista silmapiiril. Kas mahavisatud vaev?
Oleme ERM-is elanud ja töötanud vastavalt otsustele, mis tehti aastatel 1996 (ERM ehitada), 2003 (Raadile) ja 2005 (võidutöö projekti järgi). Uue hoone projekt ei tohiks olla aastal 2012 kellelegi üllatuseks. See on võidutöö, mis on säilitanud arhitektuurilise üldilme, kuid kohandatud vastavaks muuseumi vajadustega. Me ei ole töötanud variandiga B. Kui seni tehtu, milles on osalenud rohkem kui 200 inimest, on olnud vilets ja ei kõlba, siis tuleks see ka otse välja öelda ja kunagised otsused üle vaadata. Selge on, et oma tänastes tingimustes ERM tänapäevase ja avalikkuse huvisid arvestava asutusena töötada ei saa.
