Alta asub Norras, põhjapolaarjoonest veel 400 kilomeetrit põhja pool. See on külm ja kivine kant, kus leidub kidurat kasemetsa ja männikuid, maastikul uitavad põhjapõdrad ja kümnete kilomeetrite ulatuses ei pruugi olla näha ühtegi inimhinge.

Alta väikelinnas on praegu aga ilmselt küllaga lärmi, sest igal aastal märtsi alguses koguneb sinna tuhatkond kelgukoera, kes hakkavad mõõtu võtma väga karmil võistlusel.

Ei ole naljamäng koerarakenditega vähemalt 500 kilomeetrit järjest võidu sõita ning veel polaarmaastikul, kus mäed vahelduvad jõgede ja platoodega, mida halastamatult piitsutab tuul. Koerad suudavad läbida sadakond kilomeetrit päevas, mis tähendab, et võistlusele kulub vähemalt viis-kuus päeva – oleneb, kui palju puhkust ajaja endale ja oma koertele lubab. Iga võistleja on oma koerarakendiga üksi ja võistluse karmusest annab aimu see, et reeglite järgi ei hakata kedagi otsima enne, kui viimasest kontaktist on möödas vähemalt 24 tundi. Kogu toit ja lumes ööbimise varustus peab kelgu peal kaasas olema, samuti põleti, et endale ja loomadele lumest vett soojendada.