Esimene streigipäev: osa auru sai välja
Vabaduse väljakul paistis päike, mitte palgatõusLäksin minagi vaatama puhtast uudishimust, kuidas tuhanded õpetajad taasiseseisvunud Eesti ajaloo suurima streigi ajal Vabaduse väljakul meelt avaldavad. Mul ei olnud mingisugust plaani kedagi intervjueerida ega kohaletulnud opositsioonipoliitikutelt kommentaari küsida, et kuidas siis oli ja mida peaks valitsus tegema selleks, et selliseid meeleavaldusi ei toimuks. Need diskussioonid on juba toimunud ja toimuvad edasi leheveergudel, parlamendikomisjonides, vestlussaadetes, koalitsiooninõukogudes.
Ja tegelikult ei ole ma nii kindel, et selliseid koosviibimisi peaks ära hoidma. Vabaduse väljakule kogunenud kolm ja pool tuhat (politsei hinnang) pedagoogi, õpilast ja nende toetajaid saatis ühine mure, samuti ühine rõõm koosviibimisest.
Nägin tuttavaid õpetajaid ja läksin nendega juttu ajama. Nagu ikka, räägivad õpetajad omavahel ikka õpetajatööst – kellel on veerandihinded veel välja panemata, kellel juba pandud. Kelle koolis kestab streik terve päeva ja kelle koolis kolm päeva. Mõnel on mure selle pärast, et kui ühistransport seisab, siis ei tulda ka kooli, kuigi õppetöö peaks justkui edasi minema.
Tegelikult oleks ju vaja eile ärajäänud õppematerjal järele võtta, aga nüüd tuli transporditööliste ametiühing vahele ja seda ka ei saa teha. Ja üleüldse, kuidas ise peaks kooli jõudma. Tuletan meelde, et nii mõnedki Keila koolis õpetavad tuttavad, kes Tallinnast tööl käivad, said rahulikult veel pool tunnikest rongi peal töid parandada, ees olevaid tunde läbi mõelda. Saaks see streik juba läbi…
Õpetajad vestlevad omavahel, ajakirjanikud jooksevad inimese juurest inimese juurde, lootes saada kõige uuemat, originaalsemat, südantlõhestavat lugu selle kohta, kui vähe keegi palka saab. Samal ajal elab lava oma elu – üksteise järel räägivad erinevad esinejad sellest, mida kõike nendelt tööalaselt nõutakse. Klassijuhataja peab tööd tegema, lasteaiaõpetaja peab tööd tegema, õpetaja peab peale töötegemise veel lastega tööd tegema – tundub, et kuidagi väga raske on see pedagoogi elu ikka. Kas elu oleks lihtsam, kui palk 20% tõuseks? Kas siis peaks vähem tegema?
Üksteise järel peavad tuttavad õpetajad lahkuma. Ühel on õpilaste tööd kotiga kaasas, teine rõõmustab selle üle, et ei pea tööde parandamiseks kasutama öötunde või pühapäeva, ning lahkub kodu poole tööd tegema. Jah, inimesed on rõõmsad, kuigi teavad väga hästi, et ega midagi väga juhtuma ei hakka.
Kui Peetrike ühel hommikul ärkas, polnud tänavail ühtegi inimest. Just samasugune unenäoline tunne tabas mind streigihommikul läbi Ida-Virumaa külade sõites. Ainuke, mis liigutas, olid lipud koolide lipuvardais.
Ei jütse vahetunnil õue tormamas, ei emasid kooliuksel lehvitamas, ei koolibusse liikumas, ei isasid võsukesi kooliuksele sõidutamas, ei lastemurdu bussipeatuses. Streigi tõttu suletud koolid vajutasid maakonnale vaikusepitseri.
Kunagise kaevandusasula, praeguse kaevandusmuuseumi asupaiga Kohtla-Nõmme suurimaks seltskonnaks on tuviparv kooli ees. Põhikooli trepil vaatab tühjal pilgul ringi sekretäri laps, kes on tööle kaasa võetud. Igav. Üle tee silkab, raamat pihus, poisipõnn. Siis kiiresti peaaegu tühja koolimajja. Salajane järeleaitamistund?
Kooli garderoobis istuvad koristajad ja töömehed. Nad toetavad streiki, aga ise ei streigi. Palk on liiga väike, et piskustki loobuda.
Õues veab puid endine kaevur. Ta ei poolda streiki. Kool olgu tema arvates õppimise, mitte streikimise koht. Kui õpetajad streigivad, peavad ju vanemad nende töö ära tegema. Aga sellega on kaevur nõus, et enese õiguste eest tasuks veidi võidelda ka. Rein SikkToetusstreik TÜ kliinikumis probleeme ei tekitanudTartu
„Minu aeg oli kell 13 ja sain õigel ajal vastuvõtule. Midagi erilist majas ei olnud, kuigi ustel olid väljas sildid oranžide paberlehtedega, et toetame õpetajate streiki,” rääkis Tartu ülikooli kliinikumis arsti vastuvõtul käinud Heiko. „Enamik inimesi olid väga rahulikud. Mõned olid küll tulnud streigi ajal kohale ja nemad olid veidi pettunud, sest olid töö juurest ära tulnud. Üldiselt tundus, et patsiente oli vähem kui tavaliselt, ja mina sain kõik vajalikud protseduurid palju varem ära tehtud kui tavaliselt,” rääkis ta.
Tartu ülikooli kliinikumi arstid korraldasid eile kella 12–13 õpetajate streigi toetuseks oma streigi. Kliinikumile kui tööandjale nõudeid ei esitatud. Streigi ajal ei katkestatud erakorralise abi andmist, samuti olid arstid püüdnud ümber seada streigile sattuvaid plaanilisi vastuvõtte ja leppida patsientidega kokku uusi aegu. Sellest hoolimata streigi ajal kohale tulnud patsientide vastuvõtuajad lükkusid lihtsalt tunni võrra edasi. Tuuli JõesaarAaviksoo: paljud teised elavad veel halveminiPaide
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo käis eile kohtumas Paide õpetajate ning õpilastega. Klassiruumi ees küsis haridusminister õpilastelt seda, kas nende arvates on nende vanemate palk suurem õpetajatele pakutavast 700 eurost või sellest väiksem.
„Teil on kodus vanemad, kes mõlemad töötavad või kellest üks töötab ning võib-olla ei tööta kumbki ja on mõlemad töötud. Mis te arvate, kas teie vanemate palk on kõrgem kui see 700 eurot, mis õpetajatele on 1. jaanuarist garanteeritud, või sellest madalam? Ja kes kätt tõsta julgeb, see võib sellele küsimusele vastata,” rääkis Aaviksoo klassitäiele õpilastele.
Minister: ega ma loll pole
Ministri küsimuse peale tõusis umbes 30 õpilasega klassiruumis püsti kümmekond kätt. Aaviksoo kohtus eile Paides õpetajatega, kes ei olnud kohtumise tulemusega rahul, sest minister ei rääkinud midagi uut. Minister proovis ka õpetajatele selgeks teha, et üle 50 protsendi Eesti inimestest elab neist veel halvemini. „Mul oli natuke ebamugav, kui ma tulin trepist üles ja lugesin plakatit, kuhu oli kirjutatud, kuidas õpetaja palgaga ei ole võimalik endale riideid osta. Head pedagoogid, ma arvan, et te näete iga päev Eesti elu tegelikkust paremini ja selgemini kui mina, aga ka mina ei ole pime ega loll ega inimene, kellel ei ole sugulasi, tuttavaid ja sõpru, kelle palgad jäävad teie palgale kaks korda, kohati ka kolm korda alla,” rääkis minister. Delfi
Küsimus ja vastus
Paide gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Jüri Kaugerand:
„Ma olen 28-aastane. Ma olen neli aastat olnud õpetaja. [---] Ma saan reaalselt pangaarvele igal kuul 570 eurot. See on 22-tunnise koormuse juures, pluss 60 eurot klassijuhatamise eest. See on täiskoht. Sealt palgast läheb 300 eurot kodule – pangalaen ja kommunaalkulud. Mul on naine, väike laps ja koer.
[---] Lootus hakkab kaduma, samuti on küsimus, mis olukorras ma olen 20 aasta pärast. Ma võiksin minna Soome. Teeniksin seal kuus 1000 eurot, mingit haridust pole vaja. Minu kaks õde ja vend elavad juba oma peredega Soomes, ainult vanem vend on veel Eestis. Oleme patrioodid ja püüame siin hakkama saada, aga nagu öeldud, lootus kaob.
Minu küsimus: miks ma peaksin veel sügisel olema õpetaja?”
Haridusminister Jaak Aaviksoo:
„Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik on suur väärtus." Bianca Mikovitš, Maaleht
