Estonia komisjon hindas laevahuku varasema uurimise pealiskaudseks
1) Milliste uuringutega on välistatud võimalus, et vöörivisiiri kinnitused purunesid plahvatuse tagajärjel? Kas vastavad uuringud on asjakohased ja piisavad?
1. Plahvatus jätab maha mitmesuguseid jälgi. Esiteks tekitab plahvatusel vabanev suur energiahulk lõhkeainega kontaktis olevatele detailidele iseloomulikke vigastusi, mida on võimalik tuvastada visuaalse vaatlusega. Teiseks on plahvatuskohal olevatelt detailidelt võimalik leida lõhkeaine jälgi, kuna põlemisreaktsioon ei ole kunagi täielik. Meres toimunud plahvatuste puhul raskendab ainejääkide leidmist aga asjaolu, et merevesi võib jäägid minema uhtuda või koguni lahustada, kui on kasutatud vees lahustuvat lõhkeainet. Kolmandaks on plahvatuse toimumist võimalik selgitada plahvatuse keskmes olnud detailide pinda uurides, kuna plahvatusega kaasnev hetkeline ülikõrge temperatuur võib materjalide pinnastruktuuris muutusi tekitada.
2. Ühiskomisjoni (Estonia huku uurimiseks Eesti, Rootsi ja Soome peaministrite otsusega moodustatud õnnetuse uurimise ühiskomisjon – toim) lõpparuande peatüki 8.12 kohaselt võttis Soome politsei visiiri sisemusest mõned värviproovid. Nende proovide õhukese kihi kromatograafia (TLC), vedelikkromatograafia (LC) ja tilkanalüüs ei näidanud mingeid lõhkeaine jälgi. Lõpparuandest ja selle lisadest ei nähtu, et plahvatuse toimumise hüpoteesi oleks kontrollitud muul viisil, näiteks uuritud visiiri ja laevakere küljest lõigatud detailide pinnastruktuure. Ühiskomisjoni Soome-poolne juht Kari Lehtola kinnitas komisjoni esimehele, et muid analüüse võimaliku plahvatuse tuvastamiseks tõepoolest ei tehtud. Lehtola sõnul puudus selleks vajadus, kuna visiiri vigastused ei viidanud plahvatuse toimumisele.
3. Komisjon on seisukohal, et ühiskomisjon ei kasutanud kõiki võimalusi, selgitamaks plahvatuse toimumist visiiri kinnituskohtades. Samas ei saa komisjon anda hinnangut ühiskomisjoni otsusele täiendavaid uuringuid mitte teha, kuna komisjoni kaasatud eksperdid ei ole visiiri vigastusi vaadelnud.
2) Kas tuukriuuringute käigus uuriti ja filmiti laevakere põhjaosa (s.o laevakere veepiiriga kokkupuutuvat ja sellest allapoole jäävat osa) kogu võimalikus ulatuses, et tuvastada kõik suuremad kahjustused?
4. Laevahuku uurimise käigus viidi läbi üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, ajavahemikul 2.–5.12.1994. Selle tellis Rootsi meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Lisaks tuli tuukritel teha mõned uuringud, mida Rootsi õnnetuste uurimise ameti kaudu oli tellinud ühiskomisjon. Sukeldumise viisid läbi Norra firma Rockwater ja Hollandi firma Smit Tak ning operatsiooni juhtis Rootsi meresõiduameti asedirektor Johan Franson. Ainus ühiskomisjoni esindaja operatsioonil oli Rootsi õnnetuste uurimise ameti peauurija Börje Stenström. Eestit esindas veeteede ameti laevakontrolli teenistuse juhataja Aare Valgma, kes küll ei olnud ühiskomisjoni Eesti-poolne liige, ametlik ekspert ega vaatleja.
5. Laevakere väliskülje vaatlus, mida teostati kaugjuhitava sukeldumisaparaadi (ROV) abil, on salvestatud videokassettidele RW/SEMI1/EST/R/001 ja RW/SPRINT/94/ESTONIA/001. Nimetatud kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast, mida võib kindlaks teha filmil olevatelt kellaaja ja sügavuse näitudelt. Logis (Video Tape Log) on need filmikatkestused märgitud sõnaga “paus”. Visuaalse vaatluse põhjal ei ole võimalik öelda, kas filmimine on lihtsalt katkestatud või on filmi monteeritud. Igal juhul ei ole ühiskomisjonile antud videokassettide hulgas sellist, millelt nähtuks, et laevakere põhjaosa oleks uuritud ja filmitud kogu võimalikus ulatuses. Operatsiooni juhtinud Johan Franson ei osanud laevakere uuringuid kommenteerida, kuna ühiskomisjoni püstitatud ülesannete täitmist ta ei jälginud.
6. Enne nimetatud sukeldumisoperatsiooni filmiti vrakki ROV-idega kahel korral Soome piirivalve ja rannavalve poolt. Esimene, 2.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Simo, Jutta 1 ja 2. Teine, 9.–10.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Täydennuskuvaus 1 ja 2. Üheltki nimetatud kassetilt ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni sõnul ei olnud esialgsete ROV-uuringute eesmärk laevakere süstemaatiline uurimine. Komisjoni liikmed eeldasid, et seda tehakse tuukriuuringute raames, mille tellimise oli Rootsi valitsus selleks ajaks juba otsustanud.
7. Eelneva põhjal teeb komisjon järelduse, et laevakere põhjaosa ei ole kunagi kogu võimalikus ulatuses uuritud ega filmitud.
3) Kas laevahukust pääsenud isikute ütlustes on olulisi vastuolusid, mis ei ole kõrvaldatavad?
8. Komisjon ei tuvastanud, et mõni laevahukust pääsenud isik oleks andnud ütlusi, mis oleksid olulised õnnetuse kulgemise seisukohalt, kuid mis ei ole kooskõlastatavad teiste laevahukust pääsenud isikute ütlustega.
4) Kas on olemas olulisi tunnistusi, ekspertarvamusi või üldtuntud asjaolusid, mis ühiskomisjoni aruandes on jäetud tähelepanuta?
Komisjon tuvastas järgmised olulised asjaolud, mis ei ole lõpparuandes leidnud piisavalt selgitamist.
Rambi avanemine
9. Ühiskomisjoni aruande järgi oli laevahukku käivitavaks põhjuseks see, et vöörivisiiri kinnitused purunesid, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. See juhtus umbes 01.15. Avatud vöörist pääses autotekile suur kogus vett, mis tekitas kiiresti kasvava kreeni.
10. Selline sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp oli suletud asendis veel siis, kui laeva kreen oli juba umbes 30 kraadi. Nimetatud tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist, mis juhtus umbes 01.25, ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis. Laeva kreen oli ruumist lahkumisel aga juba umbes 30 kraadi. Seega, kui lähtuda tunnistajate ütlustest, tekkis laeval 30-kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud.
11. Punktis 9 kirjeldatud sündmuste käik võib olla vastuolus veel kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp võis olla suletud asendis ka siis, kui laev oli juba täielikult külili vajunud (kreen 90 kraadi ja rohkem). Nimetatud tunnistajad on oma pääsemist kirjeldanud järgmiselt. Külili vajunud laeva küljel olles otsisid nad kohta, kust oleks ohutum vette hüpata. Lõpuks liikusid nad laeva esiotsa, kus nägid, et laeva nina oli puruks ja seal oli tekkinud mingi võrestik. Sealt ronisid nad allpoole, kust hüppasid merre. Võrestik laeva ninas võis olla rambi alumine külg, mis on näha siis, kui ramp on kinnises asendis. Nimelt on ramp ehitatud piki ja põiki asetsevatele taladele.
12. Arvestades seda, et ka merepõhjas on ramp kinnises asendis, ülemine ots vähem kui meetri jagu irvakil, ei saa välistada, et ramp ei avanenud kunagi täielikult. Seega oli ka avaus, millest vesi laeva voolas, kordades väiksem sellest, millest lähtus ühiskomisjon. Kui uskuda ülalmainitud tunnistajaid, siis on kaks võimalust – vesi tungis autotekile lisaks rambi äärtele ka mujalt või on ühiskomisjoni arvutused vee sissevoolu või laeva püstivuse kohta valed.
Tugevad löögid
13. Rohkem kui pooled kõigist laevalt pääsenud inimestest ja 2/3 neist, kes olid ärkvel, tundsid mõni aeg pärast kella ühte vähemalt ühte tugevat tõuget, lööki, raputust või pauku. Enamik tunnistajatest tundis kahte järjestikust lööki, mõned ka kolme. Viimane tõuge oli kõige tugevam. Lööke tajuti laeva eri osades, ka ülemistel tekkidel ja ahtriosas. Löökide tugevust ja iseloomu on pääsenud kirjeldanud erinevalt, kuid nad eristasid neid selgelt varasematest lainelöökidest. On oluline, et tegu polnud mitte ainult helidega, mida kuuldi, vaid eelkõige just tõugetega, mida tajuti füüsiliselt.
14. Ühiskomisjoni arvates olid kõige tugevamad paugud põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri. Lõpparuande peatüki 13.2.5 kohaselt kuulsid paljud tunnistajad umbes kümne minuti jooksul veidi pärast kella ühte vöörist tulevaid korduvaid metalseid helisid. Mõne metalse löögiga kaasnes laeva vibratsioon. Helid vöörist lõppesid paari valju metalse pauguga, mida põhjustas visiiri lõplik eraldumine ja põrkumine vastu pirnikujulist vööri. See juhtus umbes kell 01.15.
15. Ühiskomisjoni selline järeldus on tunnistajate ütluste ühekülgne ja võrdlemisi vaba tõlgendus. Kindlasti ei ole õige rääkida ainult metalsete helide kuulmisest. Nagu öeldud: enamik tunnistajaid pigem tundis kui kuulis lööke. Samuti ei saa öelda, et kõigepealt kuuldi metalseid helisid ja seejärel paari tugevat pauku. Paljud tunnistajad kuulsid kraapivaid helisid ja lööke samaaegselt, neist vähemalt viis inimest võrdlesid seda madalikule või millelegi muule otsa sõitmisega. Ka on tunnistajaid, kes mäletavad, et imelikud helid kostusid ka pärast tugevaid tõukeid. Löökide asukohana mainisid paljud tõepoolest vööri, kuid mitmed nimetasid ka laeva külge ja põhja. Mitmed tunnistajad määratlesid helide ja löökide asukohana autotekki, kõneldes millegi veeremisest ja põrkumisest vastu autoteki seina.
16. Punktis 14 toodud ühiskomisjoni järeldus ei ole kooskõlastatav kahe tunnistaja ütlustega või siis lõpparuande järeldusega, et visiir tõmbas kukkudes rambi pärani. Üks tunnistajatest on öelnud, et mõni aeg pärast kella ühte kuulis ta kahte tugevat lööki, mis olid tugevamad kui lainelöögid. Ta oli sel hetkel esimesel tekil oleval masina kontrollruumis ja istus toolil. Mõned minutid pärast tõukeid tundis ta, et laev hakkab kreeni vajuma. Tunnistaja tõusis püsti, läks puldi juurde ja vaatas monitori, kust nägi, et rambi külgedelt pressis sisse vesi. Teine tunnistaja oli kella ühe ajal sewage-ruumis, mis asub nulltekil. Järsku tundis ta tugevat lööki, millele vähem kui minuti pärast järgnes teine ja kohe ka kolmas samasugune. Löögid olid tugevamad kui need, mida tekitab laine. Pärast kolmandat lööki märkas tunnistaja, et laev on kreenis. Seejärel läks ta masina kontrollruumi, kuhu jõudis paari minutiga. Kontrollruumis vaatas ta monitori ja nägi vöörile suunatud kaamerast, et rambi äärtest tuli sisse vesi. Kui uskuda nimetatud tunnistajaid, siis on vale üks kahest lõpparuande järeldustest – kas see, et visiir tõmbas kukkudes rambi täielikult lahti, või see, et tunnistajate poolt tajutud löögid olid põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri.
Komisjoni seisukoht
17. Komisjon on seisukohal, et punktides 9–16 kirjeldatud vastuolud on ilmsed ja õnnetuse kulgemise seisukohast olulised. Samas ei ole komisjonil alust arvata, et ühiskomisjon jättis tunnistajate ütlused kõrvale pahatahtlikult. Küll on komisjon arvamusel, et niivõrd oluliste ütluste mittearvestamist oleks ühiskomisjon pidanud aruandes või selle lisas põhjendama. Samuti tulnuks juba uurimisel suuremat tähelepanu pöörata tõigale, et 2/3 ärkvel olnud inimestest tundis tõukeid või kuulis pauke, mis eristusid varasematest tormilainetest.
Vee pääs alumistele tekkidele
18. Mitu esimeselt tekilt pääsenud isikut on öelnud, et nad nägid esimesel tekil vett kas oma kajutis või kajutite vahel koridoris. Tunnistajate ütlusi kõrvutades võib arvata, et see juhtus umbes ajavahemikus 01.10–01.15, seega kohe õnnetuse alguses. Seda toetab ka arutlus, et kui esimese teki reisijad oleks alustanud põgenemist hiljem, poleks nad suutnud kasvava kreeni tõttu jõuda esimeselt tekilt seitsmendale tekile, kust pääses välja.
19. Ühiskomisjoni lõpparuanne vee sattumist esimesele tekile pikalt ei käsitle, sedastades vaid, et vesi võis sinna voolata läbi kesksektsiooni käikude (vt punkt 13.2.6). See on põhimõtteliselt võimalik, kuid vähetõenäoline väikse kreeni korral. Nimelt oli Estonia kesksektsiooniga laev, mis tähendab, et trepid, liftišahtid, ventilatsioonitorud, korstnad ja muud käigud, mis viisid autoteki alla jäävatesse ruumidesse, asusid laeva keskteljel. Seetõttu oli vee voolamine esimese teki kajutite sektsiooni võimalik alles siis, kui veetase oli jõudnud autoteki keskteljel asuvate tulekindlate usteni. See ei saanud aga juhtuda enne, kui laeva kreen oli ületanud 40 kraadi. Arvestades, et autotekile kogunenud vesi lainetuse mõjul loksus, on tõenäoline, et vesi imbus uste pragudest läbi ka varem, kuid siis ainult episoodiliselt ja väikses koguses. On küsitav, kas enne visiiri eraldumist ja rambi avanemist (ehk siis, kui autotekil ei olnud kreeni tekitamiseks veel piisavalt vett) sai autoteki uste vahelt pressida vett läbi niipalju, et seda võis näha voolamas esimese teki koridoris ja tungimas kajutitesse.
20. Sama põgusalt on lõpparuandes käsitletud seda, kuidas jõudis vesi teistesse esimese ja nullteki osadesse. Lõpparuande punktis 13.6 on vaid öeldud, et vesi tungis autoteki alustesse veekindlatesse ruumidesse ülalt, sest eri tekid olid omavahel treppide ja teiste ruumidega ühendatud. Kuna alumistel tekkidel on laev jagatud veekindlateks sektsioonideks ja vee vaba liikumine on seega välistatud, on ülaltoodud üldine väide äärmiselt väheinformatiivne. Eri ruumid said veega täituda eri kanalite kaudu.
Komisjoni seisukoht
21. Komisjon ei pea õigeks, et ühiskomisjon on alumiste tekkide veega täitumise küsimust sedavõrd põgusalt käsitlenud, kuna see on laeva uppumise seisukohast üks tähtsamaid. Kui esimene ja nulltekk poleks üle ujutatud ehk veega oleks täitunud ainult autotekk ja sellest ülevalpool asuvad tekid, poleks laev uppunud, vaid pööranud end ümber ja jäänud ulpima, põhi ülespidi.
22. Komisjonil on alust arvata, et laeva veega täitumise küsimuse põgus käsitlus ei ole ainult lõpparuande kirjutamise probleem, vaid sellele pole ka uurimise käigus piisavalt tähelepanu pööratud. Vee sissevoolu saanuks täpsemalt analüüsida, kui tuukriuuringute käigus oleks uuritud veekindlate uste, autoteki tulekindlate uste ja lasti seisundit, samuti seda, kas ventilatsiooniavad olid kinni või lahti. Aga nagu nähtub tuukrifirmaga sõlmitud lepingust, ei antud tuukritele selliseid ülesandeid. Samuti ei nähtu lõpparuandest, et arvutuste või katsetustega oleks analüüsitud neljanda ja viienda teki akende ja uste tugevust, kuigi just nende purunemine oli lõpparuande kohaselt see kriitiline hetk, millest alates oli laeva veega täitumine, ümberminek ja uppumine vältimatu (vt punkt 12.6.1).
Ühiskomisjoni liikmete kommentaarid
23. Komisjoni esimees küsis kirjeldatud vastuolude kohta selgitust järgmistelt ühiskomisjoni liikmetelt – Uno Laur, Ann-Louise Eksborg, Kari Lehtola ja Tuomo Karppinen. Keegi neist ei olnud pikemaks diskussiooniks valmis, väites, et vajavad aega teema meeldetuletamiseks. See seisukoht on ka täielikult mõistetav.
24. Lisaks soovib komisjon siinkohal märkida, et mõnele ülalkirjeldatud vastuolule ja probleemile juhtis juba ühiskomisjoni töö käigus tähelepanu komisjoni esimene esimees Andi Meister. Samuti pidas Andi Meister vajalikuks kõigi tunnistajate täiendavat küsitlemist ühtse küsimustiku alusel. See ettepanek ei leidnud aga ühiskomisjoni enamuse heakskiitu.
5) Kas on olemas fakte, mis lubavad põhjendatult arvata, et mõnda olulist tõendit või uurimistoimingut on osade ühiskomisjoni liikmete ja/või avalikkuse eest varjatud või mis muul moel tekitavad kahtlusi uurimise objektiivsuses?
Komisjon ei saa välistada, et on olemas olulisi tõendeid, mida kõik ühiskomisjoni liikmed ei ole näinud ja mille olemasolust ei ole avalikkust teavitatud.
25. Nagu varem öeldud, on ametlikult toimunud ainult üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, 2.–5.12.1994. Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge, ning ulatus veepiirist nii alla- kui ka ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Rootsi ametiisikud on komisjoni esimehele andnud isiku ütluste kohta ebamääraseid ja vastukäivaid kommentaare. Siiski on komisjonile ka teatatud, et ta ei ole usaldusväärne ja tema jutt ei vasta tõele.
26. Nimetatud isik on maininud lisaks kahe isiku nimed, kes samuti sukeldumisoperatsioonis osalesid. Üks neist, väidetav tuukrite juht, oli siis ja on ka praegu Rootsi kaitsejõudude mereväe ohvitser. Komisjon pöördus eri Rootsi ametiisikute poole sooviga nimetatud ohvitseriga kohtuda, kuid seda pole siiani võimaldatud. Viimati edastati komisjoni esimehele sõnum, et ohvitser on kohtumisest keeldunud.
27. Lõpparuande punktis 8.3 on öeldud, et Estonia vöörivisiir leiti 18.10.1994. Komisjonil on alust arvata, et tegelikult leiti ja filmiti visiiri juba üheksa päeva varem. Nimelt on komisjoni valduses koopia käsikirjalisest rootsikeelsest faksist, mille on saatnud Tuomo Karppinen Börje Stenströmile 10.10.1994. Faksi saatmise kuupäev on näha nii faksiaparaadi automaatkirjelt lehe ülaservas kui ka kirja paremast ülanurgast, kuhu autor on selle kirjutatud käsitsi. Kirjas ütleb autor, et nad läksid merele juba pühapäeval (s.o 09.10), sest arvasid, et on sonariga visiiri leidnud. Samuti ütleb autor, et nad filmisid visiiri ja rampi ROV-iga. Kohtumisel komisjoni esimehega võttis Karppinen omaks, et see kiri on tema kirjutatud, kuid keeldus kategooriliselt igasugustest kommentaaridest.
28. Lõpparuande punktis 8.7 on öeldud, et autotekki ei uuritud tuukritööde ohtlikkuse tõttu selles piirkonnas. Videokasseti SPRINT/94/ESTONIA/001 logikannetes on aga selgelt näha, et ROV on autotekil viibinud. Filmi vaatamisel ei ole halva kvaliteedi ja pauside tõttu võimalik üheselt aru saada, kas ROV viibib autotekil või kuskil mujal. Samas on äratuntavad need asjad (tsemendikotid ja tõstealus), mis on logisse kantud. Samuti on tuukri ja operatsiooni pardalt juhtinud isiku vestlusest aru saada, et ROV üritab pääseda autotekile. Kõige kummalisem on antud episoodi puhul aga see, et ROV ei üritagi autotekile pääseda avausest, mis jääb rambi ülaosa ja laevakere vahele, vaid liigub tuukri juhatusel alla ja vraki külge mööda vasakule. See on aru saada nii tuukri jutust kui ka filmil jooksvatest sügavuse ja asukoha näitudest. Nagu öeldud, ei ole halva nähtavuse ja pauside tõttu aru saada, kust täpselt pääseb ROV kohta, mida peetakse autotekiks. Igal juhul jätab antud episood kahtluse, et autotekki siiski filmiti ja et sinna pääses mujalt kui rambi ja laevakere vahel olevast praost.
29. Tuukrifirma poolt üleantud videokassetil RW/SEMI1/EST/D/018 on näha, kuidas tuukrid otsivad kuuenda teki kajutitest ühe isiku kohvrit, mille nad lõpuks leiavad ja kaasa võtavad. See on fikseeritud ka videokasseti logis. Et otsitakse just konkreetset kohvrit, võib järeldada tuukri eelnevast tegevusest ning tema dialoogist pardalt sukeldumist juhtinud isikuga, samuti sellest, et tuuker loeb korduvalt tähthaaval ette kohvri nimesildil oleva nime. Komisjoni esimehega kohtumisel eitas operatsiooni juhtinud Johan Franson seda, et otsiti mingit kohvrit. Ta kinnitas, et sellist ülesannet tuukritele ei antud.
30. Visiiri lukkudest oli kõige suurem ja tugevam põhjalukk, mida nimetati ka atlandi lukuks. See toimis nagu suur riiv, kus sulgurpolt lükati hüdrokäituri abil läbi laevakere ja visiiri küljes olnud lukukõrvade. Lõpparuande punkti 8.6.1 kohaselt purunesid laevakere küljes olnud kolm kõrva, visiiri kõrv ja sulgurpolt jäid terveks. Tuukriuuringute käigus keevitati sulgurpolt lahti ja toodi pinnale, et seda saaks lähemalt uurida. Paraku otsustas sukeldumisoperatsioonil osalenud ühiskomisjoni ainus liige Börje Stenström poldi merre tagasi visata ja nii olulise asitõendi hävitada. Et see nii oli, kinnitas komisjoni esimehele ühiskomisjoni Rootsi-poolne viimane juht Ann-Louise Eksborg. Isegi kui sulgurpolt oli terve, on kahju, et kogenud uurija viskas olulise asitõendi lihtsalt minema.
31. Nagu varem märgitud, oli Rockwateri teostatud sukeldumisoperatsioon ainus, kus kasutati tuukreid. Sukeldumise tellis Rootsi meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Samas oli ühiskomisjonil võimalik püstitada tuukritele täiendavaid uurimisülesandeid. Seda võimalust kasutati, kuid väga piiratud ulatuses. Nagu nähtub lepingu punktist 5.5, palus ühiskomisjon tuukritel uurida ainult pirnikujulist vööri (nn bulbat), rampi, laeva tüüri, EPIRB-i häiretulesid ning komandosillalt juhtimishoobade ja veekindlate uste lülitite asendit. Nagu ülalpool näidatud, tulnuks laeva uppumise põhjuste ja kulu objektiivseks selgitamiseks uurida ka laeva muid piirkondi. Miks seda ei tehtud, jääb komisjonile arusaamatuks. Samuti on arusaamatu operatsiooni juhtinud ametiisikute otsus, et tuukrid ei pea erinevalt teistest laeva piirkondadest tegema mingit aruannet vööris ja komandosillal toimunud uuringute kohta (vt Rockwateri uuringuaruanne, Survey Report, punkt 2.8). Kohtumisel komisjoni esimehega ei osanud Johan Franson seda otsust kuidagi kommenteerida, väites, et tema pole selles kunagi probleemi näinud. Seda ainsat tuukrioperatsiooni tumestab veelgi asjaolu, et laevakere, komandosilla ja vööri uuringuid kajastavate filmide koopiad jäeti ühiskomisjoni Eesti-poolsetele liikmetele esialgu edastamata. Need saadeti Eestisse alles pärast seda, kui neid eraldi küsiti.
32. Käesolevas aruandes kirjeldatud vastuolude ja küsitavuste selgitamiseks soovis komisjon kohtuda firma Rockwater tuukritega. Kuna aga lepingu punkti 12 ja uuringuaruande punkti 2.3.1 kohaselt on kõigil tuukritel kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule alla kirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast.
33. 01.10.1994 saatis Eesti Vabariigi suursaatkond Rootsis Rootsi välisministeeriumile noodi selle kohta, et Eesti konsulile ei võimaldatud juurdepääsu Rootsi haiglatesse toodud Eesti kodanikest pääsenutele ega antud nende kohta teavet. See hoiak on otseses vastuolus Viini konsulaarsuhete konventsiooniga. Eesti tolleaegne konsul Toomas Tamme kinnitas komisjoni esimehele, et ta tõepoolest ei saanud Rootsi ametiasutustelt õnnetuse ega pääsenute kohta mingit informatsiooni. Samuti ei lubatud tal esimestel päevadel pärast õnnetust kohtuda eestlastest pääsenutega, haiglates ei öeldud talle isegi seal viibinud eestlaste arvu ega nimesid.
6) Kas Eestis, Rootsis või Soomes on käesoleval ajal veel laevahukku või selle uurimist puudutavat teavet, mis on kaitstud mistahes tasemel riigisaladusega?
34. Eestis on salajase tasemega riigisaladusega kaitstud kaitsepolitsei jälitustoimik, kuid see ei sisalda teavet, mis ei oleks teada. Komisjon on seisukohal, et vabariigi valitsus võiks selle toimiku avalikustada. Kas ka Soomes ja Rootsis on laevahukku puudutavaid salastatud materjale, pole komisjonil õnnestunud välja selgitada. Küll on komisjoni valduses koopia vastusest ajakirjaniku päringule, milles teatatakse, et Ameerika Ühendriikide julgeolekuagentuuril (National Security Agency) on kolm Estonia hukku puudutavat dokumenti, mis on salastatud.
Margus Kurm, komisjoni esimees juhtiv riigiprokurör
