Everest vallutatud

Üleeile kell 17:45 jõudis maailma kõrgeima mäe tippu esimene eestlane Alar Sikk

Esimese eestlasena vallutas maailma katuse Mount Everesti viieaastase mägironijastaažiga alpinist Alar Sikk. Koos Sikuga jõudis tippu ka Eesti ekspeditsiooni kuuluv leedulane Saulius Vilius.

Tiibeti aja järgi jõudsid Sikk ja Vilius Everestile eile 22. mail kell 15 (Eesti aja järgi 17:45 – toim). “Tippu jõudis lõpuks see, kellel oli kõige rohkem jaksu,” ütles ekspeditsiooniliikme Raivo Plumeri abikaasa Maiu eile Eesti Päevalehele.

Teiste Everestile suundunud eestlaste mägironimisstaaž on 17–30 aastat.

Tippu 72 tunniga

Alar Siku tippujõudmine viimasest laagrist kestis üle 72 tunni. “Muidu jõutakse kellaajaliselt tavaliselt varem, kuid sinna oli seekord ju tohutu mass üles minemas. Second step`i ehk teise astme juures, vahetult 150 meetrit enne tippu, on üks järsak, kuhu hiinlased on redeli pannud ja selle all oli tohutu järjekord. Kõik ronijad ootasid redelist ülespääsemist ja õnneks suutsid Alar ja Saulius selle järjekorra ära seista ja üleval ära käia. Pärast siis ootasid jälle, et sealt alla ronida. Mitte kusagilt mujalt kui sealt redelist pole üles minna võimalik,” ütles Maiu Plumer.

Ilm läks karmiks

##Ivar Lai jõudis eile 8300 meetri peale ja tahtis samuti tippu edasi ronida, kuid kuna ilm läks nii tuuliseks, siis keegi enam edasi ei läinud ja ta pöördus koos teistega tagasi. “Ilmastik lihtsalt ei võimaldanud enam edasi minna,” märkis Maiu Plumer.

Gruppi juhtinud lumeleopard Tõivo Sarmet, kes oli meedias suurt tähelepanu pälvinud eestlaste 1997. aasta Andide, 1998. aasta Himaalaja, 1999. aasta Alaska ja 2001. aasta Karakorumi ekspeditsiooni juht, jõudis koos Raivo Plumeriga Põhjasadulani ehk 7050 meetrini.

“Raivo helistas mulle täna ja ütles, et tundis lihtsalt jõu kadumist. Nad olid ju kaks nädalat 6400 meetri kõrgusel ilma oodanud. Ka Tõivo tundis, et tal pole järjekorras trügimiseks enam nii palju jaksu. Minu oletus on ka see, et hapnikuballoone ja sooja varustust oli suhteliselt vähe, siis tuli teha valik, kellel rohkem jõudu oli, neile anti hapnik ja varustus ja need läksid edasi. Need olidki Alar, Ivar ja leedulane Saulius Vilius,” lisas Plumer.

Jaan Künnapi Alpinismiklubisse kuuluv Priit Simson iseloomustas klubikaaslast Alar Sikku kui väga hea füüsise ja tugeva psüühikaga meest. “Seltskonna hing, super sell. Ta ei lähe kunagi närvi ega lange depressiooni ja see on mäe peal väga oluline,” märkis koos Sikuga Lenini mäetippu vallutanud Simson.

Samas naeris ta, et Siku puhul pole tegu ka meistersportlase ja pühakuga. “Napsule ja suitsule ta “ei” ei ütle.

Alarit kutsutakse Võru Krahviks. Pooled Eesti baaridest on tema jaoks alati avatud. Tegelikult olen isegi natukene üllatunud, et just tema tippu jõudis, kuid mul on siiralt hea meel ja tema klubikaaslasena ka väga-väga uhke tunne,” tunnustas Simson Sikku.

Maiu Plumeri sõnul on tal loomulikult kahju, et tema abikaasa tippu ei jõudnud. “Aga ma saan aru, et ta võtab asja mõistusega ega hakka asjatult riskima enda ja teistega. Nii ränkade ekspeditsioonide puhul pole kunagi nii, et sada protsenti kõik lähevad. On meeskond, kes töötab nende jaoks, kelle füüsiline vorm ja organism just sellel momendil on kõige tugevamad. Teised peavad sellega lihtsalt arvestama. Kes ei arvesta, seda ilmselt gruppi ei võeta ka,” ütles Plumer.

Puhas meeskonnatöö

Tema sõnul ei liiguta sellel ekspeditsioonil nööri mööda, igaüks läheb individuaalselt ja täpselt nii, kuidas ta jõuab. Kui kellegagi aga midagi juhtub, on ka teised moraalselt vastutavad ja peavad appi minema. Siis jääb kogu meeskonnal ekspeditsioon pooleli.

Maiu Plumer ei osanud eile veel öelda, kas Alar ka mingi eseme tippu jättis. “Suuri asju sinna kindlasti kaasa ei võetud. Tippu ei jäeta ka lippe, sest need viiks seal puhuv kohutav tuul kohe minema. Küll lasi Alar end aga kindlasti Eesti lipu taustal pildistada,” kinnitas Maiu Plumer.

Eile õhtul ei osanud Maiu Plumer veel öelda, kas tema abikaasa ja teised ekspeditsiooniliikmed tahavad kunagi veel ühele maailma katuse vallutamise katsele minna. “Eks elu näitab. Aga praegu on kindlasti nii, et kuna nad on rohkem kui kaks kuud ära olnud, tahavad nad esmalt koju tulla,” lausus Maiu Plumer.

Maiu Plumer tunnistas, et loomulikult oli tal meeste pärast hirm. “Pole ju infot. Neil polnud ju erinevalt paljudest teistest ekspeditsioonidest meili saatmise võimalust,” nentis Plumer.

Ta märkis, et nii tema kui teiste meeste naised on kõik mägedes käinud ja kujutavad ette, millised need ohud on. “Aga neist peab üle olema.”

Eestlaste retk Everestile sai teoks tänu meeste endi ja eratoetajate rahale. Riik ekspeditsiooni ei toetanud.

Esimene käeta inimene tipus

Kuus tundi enne, kui eestlane vallutas Mount Everesti, jõudis tippu texaslane Gary Guller, kes on esimene Everestile jõunud ühe käega inimene.

Kiirusrekord löödud

Šerpa Pemba Dorjie (25) lõi Eesti aja järgi üleeile hommikul senise Everestile ronimise kiirusrekordi nelja tunniga. Ülemisest baaslaagrist tippu jõudmiseks kulus tal 12 tundi ja 45 minutit.

Eelmise rekordi omanik on šerpa Babu Chirri. Tal kulus 2000. aastal tippu ronimiseks 16 tundi ja 56 minutit. Mõlema rekordi puhul kasutasid mägironijad lisahapnikku. Dorjie järel rühkis Everestile itaallane Fabiio Meraldi. Ta ei kasuta hapnikumaski ja loodab tippu jõuda vähem kui 24 tunniga. Alar Sikul kulus sinna ronimiseks üle 72 tunni.

Kadunud iirlased pöördusid tagasi

Põhja-Iiri mägironijatelt, kelle kohta polnud mitu päeva teateid, saabus eile lõpuks sõnum, et nad tulid tagasi vaid 250 meetrit enne Everesti tippu. “Me tulime kõik turvaliselt tagasi baaslaagrisse, kui olime tipule juba väga lähedale jõudnud,” ütles grupi liider Richard Dougan.