Edgar Savisaare tsitaadid Moskvas peetud kõnest on välja toodud rasvases kirjas, nendele järgneb autorite analüüs ja faktikontroll.

“Vaatamata sellele, et Eesti ja Venemaa vahel on vastuolud, mis on ainult poliitilises valdkonnas, pean ma märkima, et viimastel aastatel on kujunenud positiivsete ja konstruktiivsete suhete loomise tendents kõige kõrgemal poliitilisel tasandil.”

Kui siinkohal peetakse silmas piirleppe allkirjastamist, tuleb arvestada, et de jure piiri kehtestamine ei ole väärtus iseenesest. Konstruktiivsus kõrgemal poliitilisel tasandil peegelduks selle piiri austamises, millele heidab varju Venemaa käitumismuster sellistes küsimustes

Lisaks pingestavad suhteid küsimused eestivene vähemuste olukorra, hariduse ja riigikeele osas. Seda on kinnitanud ka näiteks Venemaa riigiduuma väliskomitee esimees Aleksei Puškov.

Eesti-Vene suhted on mitte üllatuslikult halvenenud ka Krimmi konflikti tõttu.

“Viimase ajani oli peaministri kandidaadiks eurovolinik Siim Kallas. Aga eelmisel nädalal kuulutas ta, et ei hakka uut valitsust moodustama. Nii tekkis ekstreemne olukord, mille põhjuseks oli konflikt endiste partnerite, Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu, vahel.”

Valitsuse vahetumine ja koalitsioonikõneluste pidamine on demokraatias üpris levinud, seda enam Eestis, kus viimase 24 aasta jooksul on meil olnud 13 erinevat valitsust, keskmiselt umbes 1,8 aastase valitsemisajaga. Eesti valitsuse tööd jätkas Ansipi poolt juhitav valitsus kuni uue koalitsiooni ametisse nimetamiseni, mis ei ole riigivalitsemises seisakut tekitanud. Seega ei ole väljendi “ekstreemsus” kasutamine põhjendatud. 

“Pärast 2007. aasta pronksiööd, kui Venemaa-Eesti transiit kokku kukkus, on endine riigi peaminister kogu jõuga püüdnud Eesti tõelist majandusseisu varjata ja veenda ühiskonna selles, et Venemaa transiidi kaotamine ei ole meile tähtis.”

Pronksiöö vähendas Venemaa-Eesti transiit tõepoolest märkimisväärselt (hinnanguliselt kuni 39%), kuid see ei kukkunud kokku ega mõjutanud katastroofiliselt ka Eesti majandust (viide). Pikas perspektiivis vähenes Eesti kaubavedu aastatel 2003-2013 kokku 14%, selle põhjusena tõid PwC analüütikud välja Eesti rangeid piiranguid ja naaberriikidega, võrreldes kõrgemaid tariife logistika- ja transpordiettevõtetele (viide). 

Eesti majandusandmed on avalikud. Neid väljastavad ja analüüsivad regulaarselt näiteks Statistikaamet, Eesti Pank jt.

Andrus Ansip on tõepoolest tuntud ütluse poolest: “Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada (viide).”

“Lisaks sellele olid Eesti otsusel mitte osaleda mastaapses energeetikaprojektis Nord Stream üsna negatiivsed tulemused nii majanduse kui ka transiidi jaoks. Eesti jäi ilma gaasitorustiku ehitamise võimalikust kasumist ja ka suhetesse Saksamaaga on tekkinud pinge. Nende sündmuste tulemusel langes SKP ja tõusis töötus. Just niimoodi võib kirjeldada seda, mis juhtus majanduses mõned aastad tagasi.”

Eesti jäi küll erinevalt teistest Läänemere riikidest Nord Streami ehitamisest kõrvale, kuid kõrvalejäämise mõju majandusele ei saa enne projekti lõppemist hinnata, sest ei eksisteeri andmeid selle mõjust osalenud riikide majandusele ja transiidile.

Ülevaade mõne aasta tagusest majandusseisust - aastal 2010 kasvas Eesti majanduse SKT 3,1%, töötus aga tõusis keskmiselt taasiseseisvumisaja kõrgemale tasemele (13,6%, viide), alustades samal aastal siiski ka langust (viide). Eesti Panga andmetel panustas majanduse kasvu tol aastal hoopis nõrk sisenõudlus ning aastale eelnenud majanduslangus.

Aastal 2011 suurenes Eesti SKT 7% ja töötus vähenes 10%-ni (viide) ning aastal 2012 vastavalt 3,2% ja töötus 9,7% (viide).

“Veel on arvestatud, et mahukat kaubavoogu, mis võimaldaks Rail Balticul töötada kasumlikult, ei tule ja sellele raudteele on määratud igavesti finantsabi saamise saatus.”

Vastavalt Rail Balticut ettevalmistavatele teostatavus-tasuvusanalüüsile on projekti riiklike investeeringute sisemine tasuvuslävi 3,1%. See tähendab, et projekt on rahanduslikult stabiilne.
Analüüs näitab, et vajadus püsiva toetuse järele on ebatõenäoline ning näeb just Eestit Rail Balticust suurima kasu saajana (viide: lk 39).

Meedias on tõepoolest levinud arvamusi Rail Balticu halva kasumlikkuse kohta, ent uuringut me selle toetamiseks leida ei suutnud. 

Maksab ka meeles pidada, et Rail Balticu mõte on ühendada Balti riike paremini Euroopa siseturuga ning vähendada sõltuvust ja seotust Venemaaga. See tähendab, et isegi kui tegu oleks mitte kasumlikult töötava projektiga, oleks see kõigest investeering teiste hüvede saamiseks. Ka tasuta ühistranspordile ülemineku juures domineerisid otsustajate sõnadel vajadus võrdsuse ja parema ühendatavuse järgi, mitte kasumitaotlus (ka Savisaar ise viitab selles samas kõnes nendele põhjustele).

“Eesti on huvitatud väga tihedast koostööst Venemaaga. Seda enam, ma ei karda sellist avaldust – ka riigi tasandil kasvab arusaam, et Eesti-Venemaa ärikoostöö arendamise takistamine pidurdab Eesti majanduse arengut. Ja viimased aastad on selgelt näidanud, et orienteerumine ainult Euroopa Liidu turule ei saa majanduskriisi murda.”

Vastavalt OECD hinnangule on Eesti 2008/9 kriisist tugevalt toibunud ning suurimate arengu takistustena nähakse haavatavust välisšokkidele, vajadust paindlikuma ning progressiivsema tööturu toetusskeemide järele, majandustsüklitega õigesti kaasas käivat rahanduspoliitikat ning ettevõtete ekspordivõimekuse arendamiseks (viide).

IMF on Eestile vajalike reformidena majandusarengu kindlustamiseks toonud muuhulgas välja tootlikkuse suurendamist, sissetulekute võrdsustamist ning investeerimist haridusse ja elukestvasse õppesse (viide). 

Venemaa osatähtsus Eesti koguekspordis on viimase nelja aasta jooksul olnud u 10%, meie suurimad partnerid on olnud Soome ja Rootsi (Statistikaamet 2014). Viimase aasta jooksul on kasvanud ka eksport Aasiasse (viide). 

Nende faktide ja Venemaa ja EL-i suhete järsu halvenemise taustal tundub Eesti majanduskasvu arengu kindlustamise võti olevat meie enda tööturgu, haridus- ja sotsiaalpoliitikat puudutavate reformide läbiviimine ning Euroopa (sh Põhjamaade) ja Aasia suunalise kasvu kindlustamine. Tehniliselt on tõsi, et palju paremad suhted Venemaaga tähendaksid tõenäoliselt ka ekspordi ja majandusnäitajate mõningat paranemist, ent Krimmi konflikti taustal on kaheldav, kas tegemist on realistliku ja teiste mõjude tõttu eelistatuima sammuga.

“Lisaks ei ole Teine maailmasõda koos kõikide protsesside ning okupatsiooniga mõjutanud Eesti rahvastikku nii drastiliselt, kui seda on teinud parem-liberaalse juhtimise aastad. 20 aasta jooksul on Eesti kaotanud suure osa oma elanikkonnast. Praegused tingimused on sellised, et Eesti jätkab tööjõulise elanikkonna kaotamist.”

Selle väite näol on tegemist demagoogiavõtte, konkreetsemalt sildistamisega, kus kasutakse ilmselgelt üle pingutatud ja emotsionaalselt laetud sündmust ebasobivale võrdlusele dramaatilisuse lisamiseks. 

Autorite hinnangul on antud võrdlus kohatu ja vale. 

Esiteks ei ole väljaränne ja rahvastiku vähenemine loomulikel põhjustel võrreldav inimsusevastaste kuritegudega, mis toimusid Teise maailmasõja ning sellele järgnenud okupatsiooni ajal. 

Teiseks ei saa mõju rahvastiku arvule hinnata sõja- ja okupatsioonijärgse venestamispoliitika, massilise sundmigratsiooni ning puuduvate andmete tõttu. 

Kolmandaks mõjutavad sõda, repressioonid ning nende tulemusel tekkinud majanduslik viletsus ka tänapäevaseid andmeid.

Kui üritada siiski numbreid kokku lüüa, on väide jätkuvalt vale. Teise maailmasõja vältel (1939-1945) vähenes Eesti elanikkond 25% (sh kaotasime 57% oma doktorikraadiga teadlastest ning aastaks 1954 ca 79% oma meditsiinitöötajatest) (viide: lk 37, 47).

Sellele võrdluseks on Eesti rahvaarv alates iseseisvuse taastamisest (1992-2013) 21 aasta jooksul vähenenud 234 704 elaniku võrra, seda peamiselt väljarände ning negatiivse iibe tagajärel (kokku 15%). 

Ekspertide hinnangul vähenes rahvaarv iseseisvuse taastamise järel peamiselt ida suunas lahkuvate militaarteenistusega seotud isikute ja nende perekondade võrra ning rahvaarvu vähenemist mõjutasid probleemid rahvaloenduse korraga (viide). See tähendab küll siirdeperioodil intensiivset väljarännet, kuid pole mingil tasandil võrreldav süstemaatiliste inimsusevastaste kuritegudega.

Ekspertide hinnangul on Eesti lisaks loomulikele põhjustele kaotanud 17,5% oma elanikkonnast (viide: lk 25) maailmasõja ja selle järgnenud okupatsiooni repressiivsete poliitikate tõttu (küüditamised, hukkamised, poliitilised atendaadid jne).

Perioodil 2000-2013 on rahvastik vähenenud 81 076 inimese võrra (Statistikaamet 2014), umbes 6% ning teadlased ennustavad väljarände aeglustumist (viide).

Veel enam, vastavalt rahvastiku trendidele on rahvastik nii Euroopas kui ka eriti siirdeühiskondades ehk Ida-Euroopas vähenemas (nt viide), sõltumata valitsuste ideoloogiast.

Samuti ei võta antud võrdlus arvesse teisi rahvastikuga seotud olulisi näitajaid. Lisaks rahvaarvule saab valitsuse tööd ja ühiskonna seisu hinnata näiteks majanduse kui heaolu näitajana, rahva tervise ja muudel alustel. 

Juba ainuüksi sõja- ja okupatsiooniperiood mõjutas Eesti rahvastiku teisi näitajaid negatiivselt (viide). Seevastu on Eesti rahvastiku näitajad alates iseseisvuse taastamisest järjest paranenud - näiteks naiste eluiga on tõusnud nelja ning meeste oma 2,6 aasta võrra (viide). Teadlaste hinnangul oleks Eesti SKT aastaks 2003 võinud olla 37,2 miljardit eurot - sõja ja okupatsiooni mõjude tõttu oli see peaaegu viis korda väiksem (umbes 8 miljardit eurot) (viide: lk 141). 

Siinkohal on ka meil raske pakkuda lõplikult adekvaatset tõestatud võrdlust, kuna see eeldaks mõlema perioodi negatiivsete külgede terviklikku kaardistamist ja sadu lehekülgi analüüsi.

“Eeldatakse, et umbes 12 protsenti Eesti elanikest elab juba praegu välismaal ja suurem hulk neist kolis Eestist viimase 10 aasta jooksul, pärast seda kui riik astus 2004. aastal Euroopa Liitu. On alus arvata et reaalsed arvud on veelgi kõrgemad.”

Alates 2004. aastast on Statistikaameti andmetel Eesti rahvaarv vähenenud 46 076 inimese võrra, mis moodustab meie praegusest rahvaarvust 3,5%. Statistikaameti andmetel rändas ajavahemikus 2004-2012 välja 44341 inimest. 

Lisaks kasvab Eestisse tagasirändajate arv. Ekspertide hinnangul on kõigist Euroopa riikidest just Eestis kõige rohkem välismaise töökogemusega inimesi (viide).

Rääkides võitlusest tööpuudusega, peab mainima, et need, kes otsivad tööd, aga ei leia seda […] vabad töökohad ei täitu selle tõttu, et töötutel ei ole raha, et sõita töövestlusele või otsida tööd linna teises otsas. [Nüüd on] töötud saanud võimaluse sõita sellesse punkti, kus on töötajat vaja.

Statistikaamet ei maini töötuse põhjuste analüüsis kordagi, et probleem seisneks linnasiseste transpordivõimaluste puudumises. Töötuse põhjustena tuuakse välja haridustaset, tööalast ettevalmistust, isikuomadusi ja majanduskliimat (viide).

Näiteks suutis Eesti ühe aastaga (2010-2011 I kvartal) alandada töötuse määra 19,8 protsendilt 14,4-ni ilma tasuta ühistransporti kehtestamata (viide). Kõige vähemal juhul tähendab see, et töötusega võitlemiseks on palju efektiivsemaid alternatiive.

Samuti ei käsitle eksperdid tööjõupuudust leevendavate teguritena transpordi kättesaadavust, vaid migratsioonipoliitikat, tööturu paindlikumaks muutmist ja pensioniea tõusu (viide).

Kokkuvõtteks mööname, et Savisaare kõnele on rangelt faktide kontrollimise protsessi raske ette võtta, sest tema kõnes lihtsalt ei sisaldu palju fakte ning veelgi vähem usaldusväärset tõestusmaterjali ega viiteid. See pole aga head argumentatsiooni hindavas poliitilises kultuuris kuidagi eeskujulik. Osa teaduslikust ja ratsionaalsust taotlevast arutelukultuurist on ka enda mõtete loogiliselt lahti selgitamine ja tõestamine viisil, mis laseb kuulajatel, teistel arutlejatel ja oponentidel neisse süveneda ja paremini mõista. Meie poolt viidatud materjal teeb meie argumendid kohati haavatavamaks, ent see ongi hea arutelukultuuri toimimise eeldus. 

Savisaare kõne hinnangulisus ja faktide puudus ei ole kuidagi unikaalne ja ei eristu negatiivselt võrdluses teiste erakondadega. Kutsume nii meediat, erakondi kui aktiivseid kodanikke rohkem ühiskondlikke sõnavõtte kirjutama ja analüüsima ja neid õigete faktide, loogiliste selgituste ja tõendusmaterjali, viidetega varustama. Seda kõike parema arutelu nimel.