“Mina võtan esimese proovi homme (täna – toim) iseendalt,” tunnistas Viljandi perearst Ülle Gurjev. “Olen ise esimene doonor sellepärast, et hiljem teaksin patsientidele täpselt öelda, milliseid andmeid nad enda kohta teadma peavad, kui tulevad proove andma.” Vastuse oma geeniproovile saab tohter kolme aasta pärast.

Gurjevi sõnul on Viljandi inimesed geeniprojekti suhtes väga positiivselt häälestatud. “Siin pannakse ennast lausa järjekorda,” kinnitas ta. Gurjev lisas, et geenihuviliste tõttu patsiendid teenindamata ei jää. “Oleme nagunii kella kaheksast neljani tööl, kogu aeg ei kulu ju vastu-võtule,” selgitas tohter.

Veebruaris lõppes edukalt Geenivaramu pilootprojekt Lääne-Viru, Tartu ja Saare maakonnas. “Täitsime põhiees-märgi – saada teada, kuidas asi tööle hakkab ja kuidas IT-süsteemid meid toetavad,” ütles varamu juhatuse esimees Krista Kruuv (pildil).

Kruuv lisas, et Geenivaramu on esimeste proovide pinnalt juba alustanud suhkruhaiguse ja kõrgvererõhutõve uuringuid. “Tulemuste selgumine on seotud tehnoloogia arenguga globaalses mõttes,” lausus ta. Pilootprojekti analüüside kogumist raskendas veidi viirushaiguste periood, mil arstide tähelepanu kulus vaid haigetele.

Kruuvi sõnul sõltub maakondade projektiga liitumine eeskätt logistikast, sest proovid tuleb Tartusse toimetada 36 tunni jooksul. Põlva-, Võru- ja Valgamaa liituvad järgmises etapis, kui perearstid läbivad vastava koolituse. Viimasena ühinevad Geenivaramuga Tallinn ja Ida-Virumaa.

Ülle Gurjevi sõnul kulub ühe patsiendi kaardi täitmiseks tund-poolteist. “Hea, kui patsient teaks nii oma vanavanemate sünniaegu kui ka põetud haigusi, muidu võib meenutamine aega võtta,” selgitas ta. “Kui ka kõiki andmeid ei tea, ei jää ana-lüüs tegemata.”

Geenidoonor võib vastavalt soovile saada proovi vastused endale või vaadata neid koos perearstiga.

Eesti inimeste geenivaramuga seonduvaid hoiakuid tutvustab Tartu Ülikooli eetikakeskus täna Rahvusraamatukogus, tuginedes möödunud aasta detsembris läbi viidud küsitlusele.