Politsei pilootprojektis osalenud roolijoodikud ei kippunud pärast koolitust enam napsisena rooli. Foto: Ilmar Saabas

„Inimesed avastasid ennast. Grupi juhendajatele toodi pärast lilli, sooviti uuesti kohtuda, et rääkida, kuidas läinud on,” kirjeldas liikluspsühholoog Gunnar Meinhard roolijoodikute reaktsioone, mis järgnesid esialgu pilootprojektina toimunud koolituse läbimisele. Mõistagi polnud kõik üksnes positiivne. „Oli ka üks näide, kus kõrgharidusega ja meditsiinivaldkonnas töötav inimene tuli teisest linnast autoga koolitusele ja oli alkoholilõhnadega. Tema teatas, et kogu kursus on jamps,” tõi Meinhard vastupidise näite. See oli lepingu rikkumine, mille tõttu oli koolitus tema jaoks läbi.

Mis kutsus esile niisuguseid emotsioone? 2014. aastal hakkas politsei- ja piirivalveamet (PPA) koostöös liikluspsühholoogidega katsetama uut ja huvitavat roolijoodiklusele lähenemist. PPA ennetuse ja järelevalve büroo juhtivspetsialist Pille Luiga ütles, et idee saadi Saksamaalt. Seal on juba aastaid roolijoodikutele hästi mõjunud grupitööna tehtav koolitus, mis juhtumianalüüside kaudu veenab inimesi, et pärast alkoholi joomist on ohtlik rooli istuda. Siinne pilootprojekt pandi käima Lõuna-Eestis, kus 2011.–2013. aastal oli roolijoodikute põhjustatud ja inimkannatanutega õnnetuste osakaal riigi suurim. Projekti valiti roolijoodikud, kellel oli väiksem kui kriminaalne joove. Nimelt on kriminaalses joobes (üle 1,5 promilli) rooli istunute puhul alus oletada alkoholisõltuvust, mis vajaks arstiabi.

« Avalehele 55 Kommentaari
Loe veel: