Laupäeva hommikul on kell 8.30, kui saabun Millenium Mayfairi hotelli Londonis. 

Olen aegsasti kohal, et koos presidendiga minna kohtuma Afganistanis haavata saanud Eesti sõjaväelastega, kes praegu viibivad Inglismaal taastusravil. Eesti poisid, ehk sõdurid, kes välismissioonil haavata saanud, tuuakse ravile just nimelt Inglismaale, sest siin olla parimad tingimused meeste kiireks ja edukaks raviks.

Täpselt kell 9 kõlab käsklus „Sõidame!” Poen musta värvi väikebussi, otse Gerd Kanteri selja taha. President sõidab saatkonna EST 1 numbrit kandva autoga ees. Minuga samas autos on politseinik, autojuht, siinse saatkonna kaitseatašee Vahur Väljamäe, presidendi nõunik Olari Koppel ning Gerd Kanter. Linnaliiklus on laupäeva hommikuselt rahulik, saame kiirelt linnast välja ja suundume Headley Courti nimelise asula suunas. 

Nagu Midsomeris

Möödub umbes tund, kui teeviidad näitavad Private Road, Headley Court. Kahel pool teed on põllud, millel on näha hobuseid rahulikult rohtu näsimas, taamal sõidab traktor. Tee on kitsas ja palistatud suurte puudega. Punastest tellistest madalad majad ei reeda kuidagi, et siin toimub liitlasvägede haavatasaanute rehabilitatsioon ehk maakeeli taas jalule aitamine. 

Pöörame kruusa krudinal meie mõistes mõisahoone hoovi. Olari Koppel viskab nalja, täpselt nagu Midsomeri seriaalis nähtud majad. 

Maja ees trepil  tervitab meid vormis naisterahvas ja üks Briti armee vormi ja tseremooniakeppi kandev härra. President teeb sissekande külalisraamatusse.

Puukepiga sõjaväelane avab meile uksi. Õhus on veidi haigla lõhna, mingi ravimi lõhn, aga ei midagi häirivat, vaikus. Sildid ustel: kõneravi, psühholoog, taastusravi, riietusruum, seintel pildid, millel näha siin külalisena käinud Mike Tysonit. Tõuseme teisele korrusele, kus ühes ruumis ongi meie poisid. 

Kõik istuvad, kuus eesti poissi, ratastoolides, kogu kamba peale on neil üks päris ehtne jalg… teised on jäänud sõjatandrile. 

Eraelu on kombes

Poisid vanuses 20–30 üritavad tõusta, ent president teeb käega tõrjuva liigutuse. Istuge ometi, annab ta muhedalt korralduse. „Oleme siin, et kuulata teie muresid ja soovitusi, mida veelgi paremaks teha. Rääkige, kuidas teil siin siis läheb ja mida mõtlete,” pöördub president isalikult poiste poole. Haavata saanud poisid on alguses kohmetud. „Noh mis siin ikka, taastume,” räägib üks. „Siin on kõik ikka maailmatasemel, oleks meil ka nii,” ütleb teine.” Saaks ka Eestis ühiskonna suhtumise selliseks, mis siin Inglismaal on, siis oleks juba pool teed käidud,” lausub kolmas, ilma jalgadeta noormees presidendile. Too jääb mõtlikuks. „Rääkige, rääkige,” julgustab ta poisse. 

„Näe, mina sain kaks kuud tagasi isaks. Poiss!” kiitleb üks jalutu noormees. „Mis nimeks sai?” uurib president. „Jaagup,” on noorsand varmas vastama. 

Uurin ise teistelt, et kuidas on peale haavatasaamist lood inimsuhetega, kas need on kannatada saanud? „Oh ei”, vastab Võrust pärit Madis. „Alguses oli ehmatus suur küll, kui kuuldi, mis juhtus, aga pigem tõi see meid omavahel lähedasemaks kui enne.” 

Tarmo räägib, et tema paariaastane lausa kiusab teda, paneb vetsu kinni või jookseb eest ära. „Aga oodaku vaid, saan korralikud jalad alla, küll ma ta kätte saan,” naerab ta.

Rasmuselgi on kodus kahekuine poiss. „Praegu veel saan ta kätte, aga kui ta käima ja jooksma hakkab, siis läheb huvitavaks. Aga usun, et selleks ajaks on ka mul jalad korras,” naerab noormees mulle seda kõike jutustades. Rasmusel on kaks kunstjalga.

Madis meenutab, kuidas õnnetus selle aasta märtsi keskel juhtus. „Läksin haavatud sõbrale appi ja siis lendasin ise. Mingeid õudusunenägusid ma ei näe, psühholoogi pole siiani vaja läinud, isegi fantoomvalusid mul pole.” Oma sõnul Afganistanis ligi 50 IED-d (isevalmistatud lõhkekeha) avastanud Madisel on nüüdseks jalad põlvedest altpoolt amputeeritud.

„Üks IED sai mind siis kätte,” nendib mees. „Kui jalad alla saan, siis tahan minna mõne aja pärast ülikooli psühholoogiat õppima. Mul on kogemusi ja oskaksin nendele tuginedes ka ise õppida ja teisi õpetada.”

Ratastool eritellimusel

Kaitseväe tugiohvitseri kapteni Ivi Pritsi sõnul tasuks poiste kogemusi tulevikus kaitseväes kasutada. Nõnda on kombeks ka Suurbritannias – näiteks proteese valmistatakse just sõjast tulnud meeste poolt.  „Siin keskuses on kõik asjad koos, neil on aega tegeleda iga inimesega eraldi, igaüks teab, mida ja kuidas tuleb teha,” kiidab kapten Prits kohalikku süsteemi.

Proteesi valmistamiseks kulub umbes nädal, siinsamas see valmis tehaksegi. Ratastoolid tuuakse USA-st, need valmistatakse samuti eritellimusel meeste kehakaalu, pikkust ja traumat arvestades. Värvi said poisid ise valida.

Kuidas möödub siin üks tavaline päev? Hommikul on äratus ja sisuliselt teeme iga päev trenni, naeravad poisid. Ehk siis erinevad taastusraviprotseduurid, kehalised harjutused, spordisaalid. Näiteks on olemas üks masin, mille nimi on Anti Gravity Dreadmill, ja see laseb poistel oma keharaskust taas jalgadele suunata ja uuesti kõndima õppida. „See on nagu kosmosetehnoloogia,” muigab keegi. Nii on – olemas on kõikvõimalikud masinad, mis lubavad igat lihasgruppi treenida. „Märtsis juhtus õnnetus ja maikuus sain uuesti kõndimist harjutama hakata,” räägib Madis.

Uurin, kuidas tugiisikutega lood on. Nemad on meil toredad, räägivad poisid läbisegi. Vahest näpistavad kah, muiatakse. „Ei hakka siin midagi kaebama,” sekkub kapten Prits naerdes.

Poisid ei jää hetkekski üksi. Kohe kui midagi juhtub ja nad siia lennutatakse, saabub kodumaalt ka tugiisik, kes oskab keelt ja saab vajadusel toeks olla. Sõjatandrilt tuuakse poisid kõigepealt Birminghami haiglasse, hilisem taastusravi toimub siin, Headley Courtis. „Aega siin läheb, aga seda meil on,” ütlevad tugiisikud. Kaitseatašee Vahur räägib veel, et lisaks tugiisikule saadetakse kohale ka keegi pereliikmetest. „Sellest on ka suur abi just esimestel hetkedel, kui haavatuna alles haiglas ollakse,” lisab ta.

„Tere, kommunist”

President kuulab seda kõike kõrvalt pealt ning sekkub korraga: „Mida ma siis meie kaitseministrile rääkima peaksin, et Eestis on tarvis samasugust keskust, kus kõik oleks olemas, jah?” uurib ta. „Jah,” kinnitavad kõik justkui ühest suust. Siin on kõik hästi asjalik, professionaalne, ei mingit muret. Muidugi oleks kodus parem ravil olla, kui seal vaid samasugune keskus oleks.

Gerd Kanter räägib oma võistlusest,  poisid vangutavad pead. „Vaatasime siin ka seda, kes arvuti, kes telefoniga, aga karjusime kõvasti kaasa, kohalikud ei saanud arugi, milles asi,” naeravad kaitseväelased. Kapten Pritsi sõnul üritab kohalik personal siiski ka eesti keelt õppida. „Oli ka üks koomiline hetk, kui ühel hommikul siinne terapeut eesti keeles tere hommikust öelda üritas – temal kukkus siis see välja hoopis nii – tere, kommunist… kus ja kes talle selle selgeks õpetas, pole teada, aga naerda saime kõhutäie nii tema kui meie,” muigab Ivi Prits.

Gerdil on olümpiamedal kaasas. Poisid saavad elus esimest korda katsuda reaalset olümpiamängude pronksmedalit. „Oh kui raske see on,” hüüab keegi. „Jaa, kui selle kaela sain, oli kohe tunne, et kõva töö on ära tehtud,” vastab Gerd. Tarmo, kes sai 24. veebruaril presidendilt Tartus medali, katsub ka Kanteri pronksist autasu ja vangutab pead: „Sellest jaguks meile igaühele tükike,” itsitab ta omaette. 

Tarmo on Headley Courtis tagasi sellepärast, et ühe jalaga on tal probleemid, mis vajavad siinset ravi – nagu ta ise jalga patsutades ütleb: mingi koll kasvab seal. Tarmol on jalad amputeeritud ülevalt poolt põlvi.

President vahetab kingitusi. Poistele sinised koondise särgid, presidendile kingitakse mulgimustriga kindad. Tugiisikutele olid personaalsed kingitused, väikesed karbikesed, mille sisu ei õnnestunudki teada saada.

„Teeme siis pilte,” teeb president mulle ettepaneku. Sätin kordamööda pildile kõik kohaletulnud.

Vaikselt möödub poolteist tundi, väga vabas, sõbralikus ja ütleks isegi, et rõõmsas miljöös. Ei ole jälgegi kurbusest ega ängist. Poisid, kellel kamba peale kasutada vaid üks ehtne jalg, vaatavad särasilmi Gerd Kanterit, presidenti ja räägivad elust, oma peredest. 

Lahkudes lüüakse käed. Mööda koridori väljapääsu poole minnes, ütleb president vaikselt mulle, et see on siiani olnud haavatutega kohtumistest kõige südamlikum ja soojem.

Sõidame minema. Punastest tellistest maja jääb selja taha, väravad samuti. Aasadel söövad hobused kaovad puude taha. Kuus Eesti poissi Headley Courtis saavad varsti juba omale jalad alla, et riiki väärikalt edasi teenida.

Nendelt poistelt tasub kõigil õppida positiivset ellusuhtumist ja optimismi, mis meil, kellel kõik jäsemed olemas on, palju kiiremini kaduma kipub. Või jalutu noormehe Madise sõnadega – elus peab edasi vaatama, negatiivsed mõtted ei tule kellelegi kasuks, ikka edasi!
TransportEstonian Air tekitab muret

Haavatasaanud sõdurite tugiisikud tunnistasid, et Estonian Airi otsus sügisest Londoni-lennud peatada on neile suureks probleemiks. „Gatwick on ju siinsamas lähedal ja siiani on olnud väga mugav otse lennates siia saada. Kui aga peaksime nüüd hakkama alternatiivseid teid siiasaamiseks otsima, tähendab see meile tunduvalt raskemaid logistilisi muresid,” kõnelesid nad.

Nimelt ei lõpe haavatasaanute ravi ju ühekorraga. „Nad käivad siin, saavad ravi, treeninguid, lähevad koju tagasi. Siis tulevad mõne aja pärast jälle tagasi – kas on vaja proteesi kohendada, midagi muuta, veel midagi teha,” kirjeldasid tugiisikud.