Foto: Tanel Meos
Fotograaf Tanel karjatab. Vaikselt, aga mõjusalt. Niiske maa-aluse käigu laest on ta silme ette korraga laskunud ämblik. Priske poiss. Eesti üks suurimaid ämblikke, koos jalgadega suurem kui kaheeurone. Siputab jalgu, kõigub niidi otsas. Fotograaf taganeb. Pilk Tallinna kesklinnas asuvatele bastionite käikude laele on mõjus, aga kindlasti ämblikupelgureile jubedust tekitav. Laekivide vahel ripuvad, liigutavad koibi, sekeldavad kookonite juures pimeduse kuningad – koopaämblikud. Tundub, et sadakond. Nad tunnevad ennast hästi, kuid pilkase pimedusega harjunuid ajab mõneti närvi ootamatute sissetungijate valgusvihk. Koloonia leiti juhuslikult Bastionikäikude muuseumi juht Toomas Abiline selgitab taskulambiga aina uutele isenditele valgust heites, et ämblike koloonia leiti juhulikult käikude korrastamise käigus. Ja kui neile meeldib, siis las nad olla. Praegu osutavad sellele, avalikkusele suletud alale suured ämblikupildid bastionikäikude seinal, autoriks eelkõige mägironijana tuntud Jaan Künnap. Ta meenutas, et kõige suurema elamuse jättis talle käikude ämblikke pildistades võrkude puudumine, sest koopaämblikud ei punu võrke, vaid püüavad ise kinni koobastesse tulevad putukad. Eesti ainus ämblike uurija, TTÜ Tartu kolledži õppejõud ja doktorant Mart Meriste peab Tallinna kesklinnas pesitsevat kolooniat pigem haruldaseks kui tavaliseks. Talle on teada vaid veel mõned üksikud keldrid Eestimaal, kus meie suurimat ämblikku leidub. Asi nimelt selles, et koopaämblikule sobilikke elupaiku pole Eestis liialt palju. Esimesed isendid leiti Eestis millalgi üheksakümnendate alguses.
Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: