Hauka sookure jäänused leitud
Mullu suvel Põlvamaal Hauka külas rändeuuringuks satelliitsaatja selga saanud ja talvitumispaigana Etioopia sihikule võtnud sookure eluküünal kustus detsembri alguses Egiptuses Siinai poolsaare lõunatipus. Linnu jäänuste leidmiseks võttis retke kahe kohaliku Muzeina hõimu beduiini saatel ette Lõuna-Siinais Nuweibas elav ning seal vabakutselise ajakirjaniku, fotograafi ja kõrbematkade korraldajana tegutsev Toomas Mikkor.
Möödunud neljapäeval asus väike ekspeditsioon teele tuntud kuurortlinnast Sharm el-Sheikhist kõigest kümmekonna kilomeetri kaugusele läände jääva Wady Avadzha haruorgu, mille Egiptuse sõjavägi on sulgenud. Sealt oli saatja edastanud Hauka kure viimased asukohapunktid. Järgmisel hommikul õnnestus linnu säilmed üles leida.
Rebane käis kallal
Mikkor selgitas, et Hauka kure jäänused ja satelliitsaatja leidis noor beduiin Sophei Faraadzh. Saatja oli külili ühel lagedal asunud lamedal kivil ja kõik, mis linnust veel järel – tiivad, jalad, sulehunnik ja paljaks näritud luud –, oli umbes 15 meetri laiusele ribale laiali laotunud. Kividevahelisel kõrbeliival olnud jäljed reetsid, et lõpnud kurest oli matti võtmas käinud rebane.
Mikkor viitas, et teda saatnud beduiinid pidasid kure mahalaskmist väga ebatõenäoliseks. „Jahil seal ei käida, kuna Sharmi lähedal pole kedagi jahtida, pealegi on see org sõjaväe kõrgendatud kontrolli all. Sõjaväeosa on aga linnu hukkumiskohast üsna kaugel ja nad ei pidavat ajaviiteks põmmutama,” tähendas Mikkor, kes aitas meie linnu-uurijatel ka 2008. aastal otsida samuti Siinai poolsaarel otsa saanud must-toonekurge Piiat.
Ilmselt enam ei jaksanud
Linnu-uurijad peavad Siinai poolsaart omamoodi mustaks auguks, kus hukkub pidevalt nii meie kui ka Soome ja Saksamaa satelliitsaatjatega linde. Sookureuurija Aivar Leito peab Hauka kure kõige tõenäolisemaks surma põhjuseks jõuvarude lõppemist. „Liikumisandmed näitavad, et vahetult enne kustumist oli Hauka kurg teinud rändel nii-öelda suure hüppe: vaid kahe päevaga oli ta pärast lühikest peatust Türgi keskosas läbinud ligikaudu 1200 kilomeetrit,” osutas meie antenniga sookurgede liikumistel silma peal hoidev Leito. „Pole ime, et nii läks, ta lihtsalt ei pruukinud sellisele koormusele vastu pidada.”
Leito tõi seejuures esile masendava fakti; elu esimene rännak on sookurgede järelkasvu jaoks määrava tähtsusega ja hinnanguliselt hukkub neid sügisrändel kuni 80%.
Siiski pole päriselt välistatud, et Hauka kurele võisid saatuslikuks saada hukkumiskoha lähedusse jäävad elektriliinid, mis võisid madalalt lennanud noort lindu vigastada. Samuti on võimalik, et kure hukkumine oli kuidagi seotud Wady Avadzha oru lähistel kirdes asuvate Sharm el-Sheikhi reoveetiikidega, mille ümbrus on Mikkori kinnitusel tulvil linnulaipu. Arvatakse, et näiteks malaariaohu tõrjumiseks on tiikide solgivette lisatud spetsiaalseid mürke, mis on tiivuliste jaoks surmava toimega.